Andres Laiapea: valitsus võiks jälgida ka neid edetabeleid, kus Eestil ei lähe kõige paremini

Eestis on saanud kriitikute üheks etteheiteks valitsusele, et eesmärke seatakse vaid selle järgi, kuidas me paistame välja rahvusvahelistes indeksites. Loomulikult ei ole mõistlik langeda indeksifetišismi ning riigi juhtimisel tuleks kindlasti jälgida ka muid näitajaid, aga kui kõrgete kohtade püüdmine rahvusvahelistes pingeridades aitab kaasa Eesti arengule, siis ei ole selles ju iseenesest midagi halba.

Probleem on pigem selles, et tegelikult ei olda nende eesmärkide poole püüdlemisel piisavalt järjekindlad ja indekseid vaadatakse äärmiselt valikuliselt.

Võtame näiteks maailma demokraatiaindeksi, mida koostab mainekas Economist Intelligence Unit. Eesti kuulub selles jätkuvalt nn vigaste demokraatiate (flawed democracy) hulka, olles püsinud sisuliselt samal tasemel alates aastast 2006, mil seda indeksit koostama asuti. Vahepeal on läinud meist ette Itaalia ja India, kandadele tõusnud Iisrael.

Eesti 34. koht ei ole maailma mastaabis halb, aga see võiks olla parem, eriti kui arvestada, et Põhjamaad, mille hulka me nii kangesti kuuluda tahame, asuvad kõik esikümnes. Läti ja Leedu jäävad meist veel maha, aga liiguvad mõlemad tõusujoonel, samas kui Eesti püsib paigal – see tähendab: stagneerub.

Kõige madalamad punktid saab Eesti poliitilise osaluse, valitsuse toimimise ja poliitilise kultuuri eest. Valimisprotsessi ja pluralismi ning kodanikuvabaduste poolest kuulume EIU ekspertide hinnangul juba täisdemokraatiate (full democracy) hulka, aga vajakajäämised eelnimetatud kolmes valdkonnas muudavad meie demokraatia kokkuvõttes vigaseks.

Kujutlegem nüüd, et valitsus seaks eesmärgiks tõsta Eesti selles rahvusvahelises indeksis täisdemokraatiate hulka. See tähendaks, et tuleks hakata parendama poliitilist osalust, valitsuse toimimist ja poliitilist kultuuri. Mis võiks tervemõistuslikul kodanikul olla selle vastu?

Probleem on selles, et valitsus ei ole endale sellist eesmärki seadnud.