Eestlane Ameerikas Baltimore'i mässust: arutud märatsejad lõhuvad oma enda naabrite vara
Üleeile läks minu kodukandist umbes kahe tunni kaugusel asuvas David Hasselhoffi sünnilinnas Baltimore'is madinaks. Asi sai alguse sellest, kui 14. aprillil pidas kohalik politsei kinni kuriteos kahtlustatud 25-aastase mustanahalise Freddie Gray ja transportis teda politsei furgoonauto metallkongis.
Freddie Gray käed olid aheldatud käeraudadega selja taha ja politsei tema turvavööd ei kinnitanud. Sellist sõitu nimetatakse rahva hulgas nickel ride'iks ehk kümne sendi küüdiks – odav viis kahtlusalune "kogemata" ja ilma tunnistajateta enne jaoskonda saabumist läbi kloppida, kui too kiiretes kurvides metallpingil tasakaalu kaotab ja löökaukudes ringi põntsub.
Paar tundi pärast jaoskonda toomist langest Gray koomasse. Konstateeriti tõsine selgrootrauma kaelapiirkonnas ja kolm mõranenud ribi, mis omakorda olevat kahjustanud hingamisteed. Pole veel selgunud, kas nii tõsised kehavigastused olid tõesti ainult teravate servadega metallpingil ringi visklemisest või "aitas" politsei kaasa.
Gray suri nädal pärast operatsiooni, 19 aprillil.
Marylandi osariigi kohtusüsteemi andmetel on Freddie Gray'd alates 2007. aastast, mil ta oli vaid 17-aastane, arreteeritud 23 korda. Peamiselt on protokollid koostatud narkootikumide omamise ja müümise kohta.
Tema matused olid Baltimore'is 27. aprillil. Gray perekond kutsus meedia kaudu kohalikku rahvast austama nende leina sellega, et nad ei kasutaks meeleavaldustes vägivalda ega rikuks korda. Seda kuulda ei võetud.
Televiisorist rahutuste otseülekannet vaadates meenus mulle 1992. aasta, kui elasin veel Californias Los Angelesis: rüüstamised, süütamised, täiesti ajuvaba vandaalitsemine. Ja seda kõike lõhkujate enda elurajoonis.
Nii põles Baltimore'is muu hulgas maha selle elurajooni ainus suurem toidu- ja esmatarvetepood. Kohalesaabunud tuletõrjeauto kustutusvoolik lõigati läbi. Niisugusest mentaliteedist ei saa ma vist kunagi aru. Selle asemel, et võtta sihtmärgiks näiteks kohalik politseijaoskond, mis oli märatsejate arvates ebaõigluse tekitaja, tehakse niigi vaene geto veel rohkem maatasa.
Los Angelesi rahutused toimusid suures osas South Centrali linnaosas, mis on etniline bukett mustanahalistest, latiinodest ja korea immigrantidest. Rüüstati palju väikseid kohalikke erapoode, restorane ja muid ettevõtteid, mille olid suurte jõupingutustega rajanud märatsejate enda naabrid.
Ainsad, kes enda kaitseks välja astusid, olid korealased. Hoonete katustel seisid päevad ja ööd valves relvastatud pojad, isad ja vanaisad. Nemad juba ei lasknud marodööridel suure vaevaga ehitatud varanatukest uues maailmas laiali tassida ega ära lõhkuda. Politsei peale sellises olukorras loota ei saanud.
Baltimore'i mässust tekkis siiski ka üks positiivne seik. Nimelt tabas uudistekaamera hetke, mil keset madinat marsib üks tõmmu daam otsustavalt oma teismelise poja juurde, annab talle võmmu kuklasse ja kamandab poisi koju. Loodan, et see poiss on oma emale tänulik, et temast hoolitakse ja teda üritatakse õigele teele suunata.
Alles hiljuti sattusin keskustelusse paari moodsa mammaga, kes ahastasid, et mida teha – nende lapsed muud ei tee, kui istuvad toas arvuti ees. Et kuidas ometi saaks neid saata õue mängima ja muud asjalikku tegema. Kui mina siis oma väga vanamoodsast vaatevinklist konstateerisin, et ma ei mõista, milles probleem – kas teil siis oma enda kodus sõnaõigust üldse ei ole, et alaealiste jaoks oma reegleid kehtestada ja nendest kinnipidamist nõuda, tekitas see ülimat hämmingut.
Nemad arutavat ikka koos oma lastega, et mida ja kuidas ja kui palju ja mismoodi ja muu ninnunännu. Ka see jääb mulle arusaamatuks, et kui selline vabakasvatus on nende arvates ainuõige meetod, siis milles probleem ja miks üldse nõu küsida. Maailm oleks tunduvalt parem koht, kui rohkem lapsevanemaid julgeks otsustaval hetkel oma võsukesele ühe lataka lajatada.
