Lugeja: peame laskma õpilastel rohkem ise valida, mida nad loevad, sest muidu loevad nad ainult kokkuvõtteid

Paljudele õpetajatele näib, et lapsed on jäänud laisaks, ega viitsi enam ainsatki raamatut kätte võtta. Arvatakse, et nutitehnika on teinud õpilastele karuteene, mistõttu viimased ei viitsi enam kohutusliku kirjanduse lugemisega tegeleda. Võib-olla on asi aga hoopis igavavõitu kohustuslikus kirjanduses?

Raamatute lugemine pole kuskile kadunud. Paljud noored loevad isegi üsna pakse teoseid hea meelega. Ja mitte ainult eestikeelseid. Meelsasti võetakse kätte ka ingliskeelne raamat. Häda on selles, et õpilase enda poolt valitud raamatud ei lange tavaliselt kokku nendega, mille läbi lugemist koolis nõutakse.

Lisaks kipub kooli kohutuslik kirjandus olema kohutavalt sünge. Surm on elu loomulik osa, ent kas või keskkooli lugemisvaras on suremusprotsent tublisti kõrgem kui tavaelus.

Klassikute tundmine on mõistagi elementaarne, ent rohkem võiks arvestada õpilaste huvidega. Sageli tuleb koolis raamatu vastamise käigus kirjutada põhjalikke analüüse või raamat ümber jutustada. Kui loetud teos ikka üldse ei meeldinud, siis loomulikult tekib õpilasel vastumeelsus ning ta loobub üldse pingutamast. Internet on raamatute lühikokkuvõtteid täis.

Kohustusliku kirjanduse nimekiri ja selle hulk sõltub ka koolist, kus õpilane käib. Ometi ei tea ma, et kuskil koolis saaks õpilane õppeaasta jooksul näiteks ühe veerandi kohustuslikud raamatud endale ise valida. Parimal juhul saab valida paar raamatut aastas. Laste lugemishuvile aitaks kindlasti kaasa, kui nad saaksid rohkem lugeda neid raamatuid, mis neile endale ka huvi pakuvad.

Lõppude lõpuks on ju parem see variant, kui õpilane loeb mingigi raamatu läbi. Praegu hangitakse aga sageli kuskilt teose lühikokkuvõte. Õpetajadki ei suuda tihti tuvastada, kas laps on raamatu päriselt läbi lugenud või mitte, kuna meie õppekavade tempo on teatavasti halastamatult kiire.