1923. aastal Gdańskis (kuid kirjade järgi hoopis Minskis) sündinud Dushman alustas sõjateed 1941. aastal, kui sakslased ründasid Nõukogude Liitu. Teda autasustati edaspidi enam kui 40 medaliga, vahendab Reuters.
1945. aastal oli tollal 22-aastane Dushman Esimesel Valgevene rindel tankist. Koos ukraina ja vene kaaslastega oli ta üks esimestest, kes saabus Auschwitzi koonduslaagrisse, kus asus koos teiste punaarmeelastega tarasid ja okastraati maha lõhkuma, teadmata, kus nad olid.
„Me lõhkusime kõik selle oma tankidega. Ma andsin ära kõik, mis mul tankis oli – konservtoidu, šokolaadi jne – ja siis me sõitsime edasi. Pärast meid tuli Esimene Ukraina rinne ja nemad olid need, kes vabastasid. Meie lihtsalt lõhkusime selle kõik,“ meenutab Dushman.
Alles hiljem sai Dushman, kes on ise juut, teada, et osales koonduslaagri vabastamises.
„Kõigepealt ei teadnud me, et olime Auschwitzis. Oli erinevaid väikesi laagreid, üks suur ja teised väikesed. Olid inimesed vormiriietuses, väga kõhnad. Vaadake, inimesed, kes osalevad sõjas, on nagu loomad. Me nägime nii palju kannatusi, nii palju surnud inimesi iga päev. See oli normaalne. Ja loomulikult ei olnud seda ilus vaadata,“ räägib Dushman.
Pärast kahtkümmet minutit anti sõduritele käsk lahkuda, edasi Berliini vabastama. 70 aasta pärast kardab Dushman, et sõja õppetunde pole ära õpitud, kui ta vaatab praegust Ukraina konflikti.
„Minu tankis olin mina, juut, koos ukrainlase ja venelasega. Me olime nagu vennad. Pole üldse tähtis, kas sa oled sakslane. Sa oled inimene. Sa oled inimene. Ja ukrainlased on inimesed ja sakslased on inimesed ja venelased on inimesed. Me peame käituma nagu inimesed, mitte loomad. Ma ei mõista, mida need poliitikud teevad. Ma ei mõista seda üldse,“ ütleb Dushman.
Veterani ei pane muretsema mitte ainult vaen rahvaste vahel, vaid ka fašismi uus esiletõus.
„See ei ole ainult Saksa probleem, vaid ülemaailmne. Ka Venemaal on fašismi. Noored inimesed. See on katastroof,“ nendib Dushman.
Vaatamata jubedatele sõjamälestustele ja murele tulevaste põlvkondade pärast, ütleb Dushman, et on rahul, et sai uue võimaluse elada ühena vaid 69 mehest 12 000-lisest tankikolonnist, kes sõja üle elasid. Pärast meditsiiniõpinguid pühendas Dushman oma elu spordile, kõigepealt professionaalse vehklejana ja hiljem Nõukogude vehklemismeeskonna treenerina.
„Ma olen oma sõjaväesõpradest viimasena järel. Viimane. Ma sain kolm korda haavata, aga ma olen endiselt elus. Ma suudan endiselt teiega rääkida, autot juhtida, veidi töötada, veidi juua ja kui ma näen ilusat naist, olen ma õnnelik. Ma olen õnnelik mees,“ teatab Dushman.
