Andres Laiapea: presidendi otsevalimine on hea mõte, aga algatatud eelnõul on puudusi
President valitakse otse rahva poolt enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides, sealhulgas parlamentaarsetes vabariikides. Eestis on seni häbitu demagoogia toel selle vastu seistud, inimeste poolt, kes tegelikult lihtsalt umbusaldavad rahvast, ega ole huvitatud teema sisulisest arutamisest. Või ei ole selleks intellektuaalselt võimelised.
Kas antidemokraatlikel stagnantidel õnnestub lasta üleminek presidendi otsevalimisele põhja ka sel korral, seda näitab muidugi alles tulevik, kuid Keskerakonna esitatud eelnõu väärib lahkamist juba täna, sest see ei ole kaugeltki ideaalne.
Kõige suurem probleem puudutab kahtlemata kandidaatide üles seadmise korda. Keskerakonna eelnõu näeb ette, et Vabariigi Presidendi kandidaadi üles seadmise õigus on erakonnal või vähemalt kümnel tuhandel hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul.
Kui arvestada, et hetkel kehtiva erakonnaseaduse kohaselt registreeritakse Eestis erakond, kui sel on vähemalt 500 liiget, siis peaksid erakondade välised kandidaadid koguma vähemalt 20 korda rohkem toetajaid kui need, kes on seotud mõne konkreetse erakonnaga. Kusjuures erakondade liikmeteks võivad olla ka Euroopa Liidu teiste liikmesriikide Eestis elavad kodanikud. Pealegi ei saa olla kindel, et kui mõne erakonna kümneliikmeline juhatus langetab otsuse keegi kandidaadina üles seada, siis toetavad seda kõik erakonna liikmed.
Keskerakonna ettepanek soosib täiesti selgelt erakondadega seotud kandidaate, kuigi Eesti riigiõiguslikus süsteemis võiks president olla just erakondade ülene isik. Palju mõistlikum ja õiglasem oleks, kui kõigile kandideerida soovijatele kehtiksid täpselt ühesugused tingimused ja erakonnad ei omaks kandidaatide üles seadmisel otsest rolli.
Tänapäeval on lihtne korraldada toetusallkirjade kogumist elektrooniliselt Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu, kus ühtlasi saaks iga hääleõiguslik kodanik ennast ise kandidaadina üles seadmiseks esitada. Sellisel juhul puuduks vajadus teha eraldi tööd ja kulutusi allkirjade kontrollimiseks, oleks välistatud topeltallkirjade andmine ja väheneks allkirjade võltsimise oht, eriti kui toetajate nimed on avalikud. See vähendaks ka kandidaatide seotust konkreetsete erakondadega, võimaldades koonduda ühe inimese taha erinevate erakondade liikmetel ja poolehoidjatel.
Omaette küsimus on muidugi veel, kui põhjendatud on vähemalt kümne tuhande toetaja nõudmine. Eesti lähinaabruses asuvates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus president valitakse otse rahva poolt, võib seada kandidaadi üles keskmiselt 0,3 kuni 0,5 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Sellest lähtudes võiks Eestis olla vastavaks arvuks 3000, aga eks see, kuhu piir seatakse, sõltub lõpuks erakondade poliitilisest kokkuleppest.
Kõige olulisem on tagada, et kõiki kandideerida soovijaid koheldaks võrdselt, et neile kehtiksid ühesugused tingimused, sõltumata sellest, kas nad on seotud mõne erakonnaga või mitte. Keskerakonna algatatud eelnõu vajab vähemalt selles osas kindlasti muutmist – juhul kui see on mõeldud tõsiselt, mitte esitatud lihtsalt esitamise pärast.
