FOTOD: Jevgeni Ossinovski valiti ülekaalukalt SDE esimeheks

Jevgeni Ossinovski valiti täna ainsa kandidaadina Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimeheks.

507 hääletuskasti pandud sedelist 443 olid Ossinovski poolt, 39 vastu, ülejäänud kehtetud.

SDE senine esimees Sven Mikser loobus Ossinovski vastu kandideerimast.

Sotsiaaldemokraatide uueks peasekretäriks sai Ossinovski kandidaadina esitatud Inara Luigas, kes asendab sellel kohal kultuuriministriks läinud Indrek Saart.

Alljärgnevalt Ossinovski kõne enne erakonna esimeheks valimist.

Head sotsiaaldemokraadid!

Minu sõnum teile on väga lihtne. Sulle, kes sa oled naine. Sulle, kes sa oled noor. Sulle, kes sa oled linnast ja sulle, kes sa oled maalt. Sulle, kelle emakeel ei ole eesti keel. Sulle, kes sa oled põllumees, ettevõtja, õpetaja või pensionär. Sulle, kes sa oled põlissots. Sulle, kes sa tulid Rahvaerakonnast. Sulle, kes sa tulid Rahvaliidust või Keskerakonnast või ükskõik, kelle juurest sa meie ühisesse perre tulid. Minu sõnum on lihtne: „See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi.“
Just nõnda ütles president Ilves mõned aastad tagasi ja tal on õigus. Vaadakem enda ümber.

Viimase kümne aastaga on meie elanike arv vähenenud 75 tuhande inimese võrra, mitu maakonda on aga kaotanud iga viienda elaniku. Jätkates samamoodi, oleme aastaks 2040 kaotanud veel 100 000 inimest. Pärnu linnas jääb teadlaste prognooside kohaselt selleks ajaks natuke pealt kolmekümne tuhande, praeguse neljakümne asemel. Terves Järva maakonnas kokku elab selleks ajaks vähem inimesi kui Viimsi vallas. „See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi.“

Maapiirkonnad surevad välja. Juba aastaid. Aina surevad ja surevad ja surevad. Ja me vaatame pealt. Anname küll mõne europrojekti, et renoveerida spordihoone või külakeskus. Vallavanem saab ehk tagasi valitud, ent varsti ei ole neis ilusates hoonetes enam kellelgi käia. Inimesed ju lähevad. Kes surnuaiale, kes Tallinna, kes Soome.
Inimesed lähevad, sest omavalitsused ei suuda pakkuda teenuseid. Lähevad, sest neile ei maksta maal palka. On uskumatu, et ühel Euroopa väiksemais riigis – meie Eestis - on regionaalse ebavõrdsuse näitajad ühed suurimad. Kuidas me siia küll jõudsime? „See, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi.“

Vaadakem majandusarengut. Oli aeg, kus Euroopa Liiduga liitumise järel, odava laenuraha ja ülemaailmse majandusbuumi tingimustes tundus, et veel paar aastat… ja olemegi jõudnud Soomele järele. Pingutame veel natuke ja olemegi kohal. Kohe-kohe. Enam kui 10 aastat on möödas. Täna võime öelda, et majandus seisab. Näeme, et meie tööjõu tootlikkus ei ole aastast 2010 Euroopa keskmisele lähemale liikunud, oleme Euroopas alles 25ndal kohal (jah, Lätil, Rumeenial ja Bulgaarial läheb veel halvemini!). Ent ka lätlaste trend on positiivsem kui meil, Leedu on meist juba möödunud ning Soomest oleme ikka aastakümnete kaugusel.

Nagu vastavaldatud Inimarengu aruannegi näitab, on keskmise sissetuleku lõksust (nagu paljudest teistestki lõksudest) välja murdmine muidugi raske. Aga meie inimesed ja ettevõtted on pingutanud ja pingutavad edasi. Ent poliitikud on jäänud seisma, klammerdudes dogmaatiliselt vanadesse retseptidesse, mis pole siiani edu toonud. „See, mis on meid siia toonud, ei vii meid edasi.“

Jah, oleme riigina nii mõneski asjas õnnestunud. Paljudel saatusekaaslastel on läinud palju halvemini. Ent tehtud vead rahvastiku-, regionaal- ja majanduspoliitikas vajavad kohest muutust. Hiljem on lihtsalt liiga hilja.

Eesti inimesed tegelikult teavad seda. Nad on seda muutust nõudnud. Sotsiaaldemokraadid on selle muutuse vajalikkusest rääkinud juba aastaid. Meie sõnum ei jõudnud seekord valijani, ent siiski toetas 70% inimestest muutusi. Sest nad teavad, et see, „Mis toonud meid siia, ei vii meid enam edasi.“

Aga muutusi ei tulnud. Ja muutusi ei tulnud seepärast, et Eesti erakondadele on olulisem olla võimul, kui otsida suurtele probleemidele tegelikke lahendusi.

Laiem mure on selles, et parteipoliitika on taandumas poliittehnoloogiliseks vahendiks võimul püsimisel. Selle on Eestis maale toonud ja peaaegu perfektsuseni välja arendanud Reformierakond, ent ka teised erakonnad on paraku sama teed läinud. Just see on põhjus, miks vajame demokraatiapaketi realiseerimist riigi tasemel ning sisedemokraatia reformi erakonna sees.

Sest parteipoliitika on muutumas bartertehinguks – oma hääle eest saate lubaduste kaubamajast endale meelepärase poliittoote osta. Valimisdebatt keskendub sellele, kes valijale rohkem sularaha suudab pakkuda. Sularaha, mida neilt samadelt valijatelt on ära korjatud.

Liiga tihti olen ma näinud, et poliitiliste valikute puhul ei ole esmaseks kriteeriumiks lahenduse sisuline headus, vaid poliitiline kalkulatsioon – otsitakse seda, mille eest on võimalik noppida tugevaim poliitiline punkt. Ning mitte anda punkti poliitilisele konkurendile.
Selle mõtlemise manifestatsiooniks on koalitsiooniläbirääkimiste algul tänase peaministri poolt välja öeldud sõnad: „meie eesmärk on ühitada erakondade valimisprogramme selliselt, et igaüks saaks endale punkti kirja“. Kolumnist Ahto Lobjakas on seda tabavalt nimetanud rongiõnnetuseks, milles on kokku surutud Reformierakonna, SDE ja IRLi muljutud programmid.

Reformierakond sai punkti kirja, sest langeb sotsiaalmaks. IRL sai punkti, sest tehakse ära madalapalgaliste toetussüsteem, mida rahvasuus Juhani munaomletiks nimetatakse. Meie saime punkti, sest suurendatakse lapsetoetusi.

Jah, parteide PR-meeskondadel on, mida müüa, ent Eesti vajab julgeid otsuseid, mitte kosmeetilist nokitsemist.
Otsuseid ääremaastumise vähendamiseks. Otsuseid majanduse elavdamiseks. Otsuseid ühiskonna avatuse ja demokraatia suurendamiseks.

Nende otsuste filosoofiaks ei pea olema see, et riik teeb inimeste eest kõik ära. Vastupidi, me vajame reforme, mis võimestavad. Me peame võimestama kohalikke kogukondasid, et nad suudaksid ise tagada elu maal. Me peame võimestama töötajat, et tal oleks võimalik tööd tehes ära elada ja ennast arendada ilma sotsiaaltoetusi taotlemata. Võimestama ettevõtteid, et nad oskaksid eksportida ja jõuaksid väärtusahelas ülespoole. Võimestama kodanikku, et tema häält võetaks riigivalitsemisel kuulda mitte ainult valimisõhtul.

Ma tahan, et poliitikud oleksid riigi-, mitte müügimehed. Et valija võiks olla veendunud, et igas keerulises poliitilises olukorras suudab tema poolt valitud riigimees või –naine, leida riigi jaoks parima lahenduse. Isegi juhul, kui seda lahendust ei ole parteiprogrammis. Isegi juhul, kui see läheb parteiprogrammiga vastuollu. See on minu riik ja see on minu sotsiaaldemokraatia.

Head erakonnakaaslased!
Meil on täna valik. Kas me võtame selle riigimeheliku väljakutse vastu ja kehtestame end valitsuses suurte muutuste eestkõnelejana või sörgime sabas ennastlohutava jutuga, et „noh, eks midagi saame ju valitsuses tehtud ka ja opositsioonis oleks veelgi halvem“.

Muutused ei tule üle öö, aga suurt sihti ei tohi silme eest kaotada. Loomulikult, valitsuses tuleb olla, ent valituses tuleb olla selleks, et teha suuri asju. Teades, et see, „Mis toonud meid siia, ei vii meid enam edasi.“ Just seepärast olen ma öelnud, et koalitsioonileping tuleb avada ning seisan selle eest, et suured asjad saaksid tehtud. Kas see on ohtlik, nagu mõni on öelnud? Ei ole. Ohtlik on hoopis see, et tänane poliitika on viimas meid sinna, kus me riigi ja rahvana olla ei taha.
Asi ei ole ju selles, et muuta lepet sotsiaaldemokraatlikumaks, vaid selles, et muuta seda tänapäeva Eesti ühiskonna tegelikke probleeme sisuliselt lahendavaks.

On öeldud, et partnerid ei nõustu sisuliste muutustega. Mina usun, et nõustuvad. Ja lõpuks on meil Riigikogus erakondi rohkem kui kolm. Kui üks partneritest ei ole valmis Eesti nimel oma parteilisest punktinoppest loobuma, siis tuleb otsida ühisosa nendega, kes seda on valmis tegema. Mulle vahel näib, et paljud ei kujuta Eesti valitsust ilma Reformierakonnata enam üldse ette. Mina kujutan. Ja lõpuks on meil Riigikogus erakondi rohkem kui kolm.

Olen oma mõtted erakonna sisemise muutmise vajadusest esitanud ajalehes Sotsiaaldemokraat. Siinkohal rõhutan kolme asja.

Esiteks, olen öelnud, et erakonna esimehele jääksin ma riigikokku. Ehkki see võib tunduma ootamatuna (ehkki Eesti ajaloos on seda varemgi olnud), on see minu hinnangul väga mõistlik. See võimaldab tuua olulisemad otsused valitsuskabinetist poliitiliselt laiapõhjalisemasse koalitsiooni nõukokku ning seeläbi tugevdada fraktsiooni rolli. Erakonna jaoks on suurim väärtus aga selles, et riigikogus olek võimaldab esimehel rääkida kaasa kõikidel poliitilistel teemadel, mis meie erakonnale on olulised. Valitsuses on ministrid paratamatult piiratud oma haldusala küsimustega, seda nii sisuliselt kui ajaressursi mõttes. Kindlasti on plussiks ka see, et Riigikogus olles on mul rohkem aega erakonna, teie kõigi jaoks.

Teiseks, me ei olnud nendel valimistel peaministrierakonnana usutavad, sest me ei suutnud veenda valijaid, et meie kätte saab usaldada Eesti majanduse. Ehkki Urve tegi ministrina suurepärast tööd, ei usaldatud meie kätte maksupoliitikat, sest arvatakse, et sotsid oskavad ainult jagada, mitte majandust edendada. Eks kohati meie endi poolt ülepakutud valimislubadused andsid selleks ka alust. Seega, esimehena on minu järgmise kahe aasta olulisemaks poliitiliseks eesmärgiks murda kuvand sotsidest kui vastutustundetutest rahajagajatest. Sest me ei ole seda.
Indrek Neivelt on öelnud, et on mitmed suurettevõtjad täna suuremad sotsiaaldemokraadid kui sotsid ise. Me peame majandusohjad enda kätte võtma.

Kolmandaks, pean põhimõtteliselt vajalikuks, et kõik olulised otsused arutatakse erakonnas läbi. See võtab aega ja ei ole lihtne, aga seda tuleb teha.

Head sõbrad!
Lõpetuseks, tahaksin tänada Sveni tehtud töö eest. Mina ei tunne ühtegi teist Eesti poliitikut, kes oleks sellise kirega ja ennast ohverdavalt Eesti riigi ja rahva tuleviku pärast muretsenud ja selle pärast ennast ohverdavalt aastate jooksul töötanud. See energia, ressurss ja töö mis Sven on pannud erakonna juhtimisse on erakordne. Arvan, et sotsiaaldemokraatidel on esimehega vedanud ja ma usun, et ühinete minuga nendes sõnades, et tema panus sotsiaaldemokraatia arengusse on olnud hindamatu, selle sõna otsesemas tähenduses. Me hindame teda selle eest mida ta on andnud.

Mina usun, et Eesti poliitika ja ka sotsiaaldemokraadid peavad julgema. Julgema riskida, eksperimenteerida värskete lahendustega, väljuda mugavustsoonist, teha ära. Ärme alahinda ennast. Me suudame küll!
Luban teha kõik endast oleneva, et järgmisel üldkogul oleksime tugevamad kui täna.

Elagu sotsiaaldemokraatia! Elagu Eesti!