Kadri Liik: FIFA-t rünnates ründas lääs Putini „oma inimesi“

Venemaa presidendist Vladimir Putinist on saanud rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA diskrediteeritud juhtkonna kõige kõrgetasemelisem ja häälekam avalik toetaja, kirjutab Euroopa välissuhete nõukogu poliitikaanalüütik Kadri Liik.

Enamik inimesi seletab seda Putini sooviga säilitada Venemaa jaoks 2018. aasta jalgpalli MM-i finaalturniiri korraldamisõigus, mis on sattunud juba varem terava kriitika alla seoses Venemaa tegevusega Ukrainas, kuid Putini jaoks on see skandaal palju enamat kui MM. Asja sisu on ülemaailmsed, kuigi antud juhul mitteametlikud mängureeglid, õigus neid reegleid kehtestada ja nende täitmist kontrollida ning nende kehtivuse piirid, kirjutab Liik.

Liik kirjutab, et Putini jaoks on vähe asju vähem aktsepteeritavad kui võimu puudumine mingi territooriumi üle. See ei pea tingimata olema tema võim, vaid võim kui selline. Seetõttu demoniseerib Putin Liigi sõnul 1990. aastate Venemaad. See aeg, kui autoritaarne kord oli kokku kukkunud, kuid alternatiivne süsteem polnud veel juuri ajanud oli Putini silmis ohtlik nagu roolita auto. See on ka Kremli suure osa Ameerika-vastase retoorika allikas: demokraatia ja liberaalsete revolutsioonide vastu sümpaatiat tundvat Ameerikat peetakse ohtliku kaose külvajaks maailmas, kas siis ebakompetentsusest või vaenulikest kavatsustest, kirjutab Liik.

Putini avaldusi on aastate jookusl hõbeniidina läbinud nii sisemise kui ka rahvusvahelise korra nõue. Korra destabiliseerimist ja katseid võtta valitsejatelt kontroll valitsetavate üle peetakse Liigi sõnul vaenulikuks tegevuseks.

Liik kirjutab, et Moskva usub siiralt, et lääneriikide kohtusüsteemid on mingil varjatud moel alluvad riigile nagu Venemaal ning et lääne meedia edastab valitsuste sõnumit. Moskva arusaam korrast on väga riigikeskne ning seejuures suurriigikeskne: Vene mõtlemise järgi saavad ainult suurriigid olla tõeliselt suveräänsed ning väiksemad on vältimatult vasallriigid, mõne suurvõimu käsilased.

Selles võitluses kangekaelselt kaootilises maailmas korra kehtestamiseks on Liigi hinnangul hindamatu tööriist korruptsioon, mis võimaldab valitsejatel luua hierarhiaid ja struktuure, tekitada liitlassuhteid nii riigi sees kui ka väljaspool. Selles kontekstis lakkab kontrollitud ja sanktsioneeritud korruptsioon Liigi sõnul olemast reeglite rikkumine, vaid sellest saab süsteemi ehituskivi, hinnatud ja kaitstud põhimõte.

Kremli jaoks on korruptsioon olnud usaldusväärne vahend kontrolli hoidmiseks tähendust omava eliidi üle. Venemaal on see ülespoole liikumise alus, kirjutab Liik.

Korruptsioon toimib ka tundliku sõbra või vaenlase tuvastamises süsteemina, kirjutab Liik. See toimib kahel tasandil. Inimesed või firmad või riigid, kes ei tegele korruptsiooniga, on süsteemis selgelt võõrelemendid. Kui nad on ohtlikud, nad marginaliseeritakse või isoleeritakse, isegi hävitatakse. Mõnedel juhtudel klassifitseeritakse nad teise suurriigi vasallideks.

Huvitavam on aga, kuidas toimivad suhted rivaalitsevate klientvõrgustike vahel. Kuigi Kremlil on ülim võim, on teatud võim ka väiksematel tegijatel ning neil on „oma inimesed“, kirjutab Liik. Veidi maffiastiilis „kellegi inimese“ kontseptsioon on Liigi sõnul ka Vene süsteemi iseloomulik omadus.

Asi läheb väga pingeliseks, kui keegi proovib kellegi „inimest“ ilma patrooni loata korrale kutsuda või kõrvaldada. See vastab sõja kuulutamisele või vähemalt sõjaga ähvardamisele ning sihtmärk peab kiiresti reageerima, märgib Liik. Mõnikord lahendatakse olukord läbirääkimistega, mõnikord taastatakse „jõudude tasakaal“ kolmandate osapoolte abil, mõnikord on vaja kõrgeima taseme vahekohtunikku ehk Putinit ennast. Kui rahu ei suudeta taastada, puhkeb klannisõda.

Venemaa korruptiivsed suhted laienevad Liigi sõnul üle riigipiiride. Näiteks Ukraina endine president Viktor Janukovõtš oli selgelt „Venemaa inimene“. Janukovõtši läbirääkimisi Euroopa Liiduga vaadeldi seetõttu Moskvas mitte Janukovõtši mässuna, vaid lääne vaenuliku ülevõtmiskatsena, mis Moskva hinnangul lõpuks õnnestus.

See süsteem seletab Liigi sõnul, miks Putin reageeris FIFA skandaalile nii, nagu ta seda tegi. On raske öelda, kas Venemaa on FIFA-le altkäemaksu maksnud, kuid on väga selge, et Venemaa ja FIFA juhtkondade vahel on loodud varjatud, kuid väga selge vastastikune mõistmine. Antud olukorras olid FIFA ametnikud Liigi hinnangul „Venemaa inimesed“ ja lääne võimud alustasid rünnakut nende vastu. Putini jaoks tähendab see põhimõtteliselt rünnakut Venemaa vastu – katset kehtestada võõraid reegleid, kui mitte Venemaa valitsusalas, siis vähemalt mõjusfääris. Putin ei oleks saanud selgemalt väljenduda: see oli USA jultunud katse laiendada oma jurisdiktsiooni teistele riikidele.