Lugeja küsib: kui palju on "alateenijad" näinud vaeva parema töökoha leidmiseks?

Viimases Eesti Ekspressis kajastatud "alateenijate" probleem on tõsine, kuid suures osas on need inimesed oma olukorras ise süüdi. Nii palju kui ma artiklist aru sain, olid nad peaaegu kõik juba aastaid sama töö peal. Kas tõesti pole olnud võimalusi parema töö leidmiseks?

Võib-olla on asjad Tallinnas teistmoodi, aga mina olen elanud kahes väiksemas linnas ning leidnud mõlemas mitmeid üsna häid töökohti. Kusjuures ma olen alles tudeng ja kõrgharidust mul veel ei ole. Ja haridus, mida ma omandan, ei ole sugugi IT ega mõni muu säärane, millega kerge vaevaga hea palga peale saaks. Olen lihtsalt otsinud ja uurinud ning pole alla andnud, kui olen saanud kuskilt eitava vastuse. Ja kui olen tundnud, et on aeg edasi liikuda, siis olen julenud töökohti ka vahetada.

Alati on võimalik midagi leida. Isegi kui see pole parim variant, siis on võimalik leida koht, mis on eelmisest kasvõi natukene parem. Seda muidugi siis, kui seda ise tõesti tahetakse. Käed rüpes istumine ja ootamine, et ehk lähevad asjad iseenesest paremaks, ei aita mitte kunagi. Enda eest tuleb seista. Vajadusel tuleb läbida koolitusi ning olla avatud võimalusele asuda tööle mõnes teises linnas.

Mõttetu on süüdistada valitsust, tööandjat või teisi inimesi. See ei ole lahendus. Valitsused vahetuvad ning alati on mõni halvem ja mõni parem. Alati leidub halbu tööandjaid, ebameeldivaid kolleege ja madalaid palkasid.

Madalapalgalistes töökohtades on tööandjad harjunud suure kaadrivoolavusega. Neil on töötajatest ükskõik. Nemad tahavad suurt kasumit saada. Seni kuni inimesed on nõus nii väikese raha eest tööd tegema, neile rohkem maksma ei hakata. See on masendav, aga selline on elu, ja oma elu saame muuta vaid meie ise.