Jalgrattur rihmata koerte omanikele: kas pean hakkama pipragaasi kasutama?
Sõidan tihti Harku metsas ja ka muudel terviseradadel jalgrattaga. Ühtlasi olen paraku tihti situatsioonis, kus kellegi koer tahab minu jalast oma õhtusööki teha. Koeraomanikud on enamasti lähedal, aga neid ei huvita. Valdab tüüpiline suhtumine ja retoorika: äh, minu koer ei tee midagi!
Kirjeldan kõige tavalisemat situatsiooni. Lähenen tagantpoolt mööda metsarada jalutavale koeraomanikule ning tema suurele koerale, näiteks saksa lambakoerale. Näen tavaliselt juba kaugelt, kui koer ei ole rihma otsas. Koertele meeldib teadupärast jälitada liikuvaid jalgrattaid. Seega valdab koheselt dilemma: kas võtta hoog maha ning jalutada koerast ja tema omanikust kiirema kõnnakuga mööda?
Tavaliselt üritan siiski trennirütmi säilitada ja neist jalgrattaga mööda sõita. Kahel korral kolmest tuleb koer minuga kaasa ning igal kolmandal korral on loom sellist viha täis, et kohe-kohe lööb hambad säärde, kui eest ära vändata ei jõua!
Jõuan metsarajal vajutada maastikurattaga lühiajaliselt ka 40 km/h. Sama suudab aga joostes ka lambakoer ning pikemalt kui mina. Olen pidanud mitmeid võiduajamisi, mis kestavad nii kaua, et omanik jääb juba kilomeetri kaugusele. Ning jah, tal on endiselt suva.
Mida teha? Mitmed tuttavad on paigaldanud rattale pipragaasi, et see koheseselt sellise koera näkku tühjaks lasta, aga mida teha omanikuga? Politsei võiks ehk vahel teha tiiru ka terviserajal ning hoolimatutele koeraomanikele trahvid ära vormistada?
