Kõrgharitud noor ema: eestluse vaenlane number üks on eestlane ise!
Eestlaste ja eestluse väljasuremise ainus põhjus, kui see peaks tõesti juhtuma, on eestlane ise, sest rahvust saavad alal hoida ainult rahvuse esindajad ise, austades ja andes edasi oma traditsioone.
Mina, Eestis sündinud ja kasvanud, kõrgharitud ja hästi teeniv noor ema, tunnen, et ma ei taha enam väga eestlane olla, sest eestlase definitsioon paistab sisaldavat eneses hirmu, tigedust ja passiiv-agressiivset usku, et ainus viis eestluse säilitamiseks on kõigi "teiste" – olgu need siis seksuaalvähemused, pagulased või lihtsalt naabrimees, kes pole päris normaalne – diskrimineerimine ning ootus, et absoluutselt kõik teised peale meie enda peaksid lahendama kõik meie probleemid. Lisaks muidugi lõputu hala, kui halb meie elu on, ilma ühegi sammuta selle muutmiseks.
Hiljuti ilmus artikkel, kus kaubandustöötaja kirjeldas oma argipäeva: vetsu minekuks on vaja küsida luba, mida ei pruugita anda, ja puhkeruumis on kirjas, kellel on päevad, et teaks, keda tuleb tihemini lubada. See tekitas minus sügavat õõva. Mis mõttes on inimesed nõus sellistes tingimustes töötama? Miks ei moodusta kaubandustöötajad ametiühingut, et selline jama ära lõpetada? Miks ei öelda sellisele jamale lihtsalt kollektiivselt "ei"?
Viimase kolme aasta jooksul on mulle kolm korda pakutud tasuvat tööd välismaal. Ma pole tahtnud minna. Olen eelistanud jääda perega siia, sest olen oma maa ja kultuuri patrioot ja soovin hoida kõike head ja ilusat, mis siin on. Paraku läheb elu selles vihkamise supis iga päevaga koormavamaks. Lippu ma igatahes enam välja panna ei julge, sest seda võidakse näha kui märki EKRE poolt esindatava maailmavaate toetamisest.
Ja nüüd ma siis mõtlen, et kui keegi küsib, kas ma olen eestlane, kas julgen siis uhkusega öelda, et jah, meie oleme see väike kange rahvas Venemaa kõrval, kes saab oma kultuuri hoidmisega hakkama igal juhul ja kõigis oludes. Veel mõne aasta eest oleksin kõhklemata nii öelnud. Täna ütleksin vast, et olen eesti rahvusest maailmakodanik.
Seda nihet maailmapildis – oma rahvuse tajumises – ei põhjustanud mitte ükski muulane. Selle põhjustasid eestikeelsed ja enda arust ka eestimeelsed inimesed minu ümber, kes ei suuda tegelikult teha muud kui külvata viha ja mürgitada õhku, selle asemel et seljad kokku panna ja otsida ühiselt lahendusi reaalsetele probleemidele.
Võin sajaprotsendilise kindlusega öelda, et Eesti riigi ja rahvuse hävingu põhjustaja pole mitte üks sisserändaja, mitte üks siin elav muulane, vaid ikka ja ainult eestlane ise, kes pole valmis võtma vastutust enda heaolu loomise eest, vaid ootab, et keegi teine selle töö ära teeks, või siis rändab ise sinna, kus see töö juba tehtud on.
Mina endiselt üritan, aga ei tea, kaua ma selle hädaldamise keskel enam jaksan.
