Võrdõigusvoliniku aastaaruanne: tööandjad ahistavad rasedaid jätkuvalt
Aruandes on esitatud ka valik rasedusest tulenevad kaebusi. Nende hulgas juhtum, kus müüja-klienditeenindajana katseajal alustanud naisega katkestati tööleping katseaja viimasel päeval ning töölepingu lõpetamist tööandja ei põhjendanud, ehkki naise müügitulemused olid kollektiivi ühed parimad. Tööandija keeldus vastamast ka naise päringutele tööaja lõpetamise kohta ning mida ta valesti tegi. Küll aga oli naine rase ning pärast voliniku poole pöördumust kahtlustati soolist diskrimineerimist. Töövaidluskomisjonis leiti, et tööleping lõpetati ebaseaduslikult ning naisele mõisteti välja kuue kuu keskmine töötasu ning 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena. Tööandja otsustas töövaidluskomisjoni otsuse kohtus vaidlustada.
Teine juhtum räägib sekretär-klienditoe ametikohale asunud naisest, kes täitis kohusetundlikult kõiki töökorraldusi, saamata tööandjalt hinnanguid tehtud töö kohta. Enne katseaja lõppu aga tööleping lõpetati, põhjendusega,et töötaja töövõime ja isikuomadused ei vasta tööandja ootustele. Hiljem tuldi välja ka põhendusega, et sekretär-klienditoe ametikohta ei olegi ettevõttes vaja. Ametikohta aga ei koondatud. Küll aga kahtlustas töötaja, et tema kolleegid olid märganud, et ta on rase, ning teavitanud sellest tööandjat. Rasedatele on tagatud seadusega eriline kaitse ning koondamise või töövõime vähenemise tõttu ei või lepingut üles öelda. Töövaidluskomisjon mõistis töötajale kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise ning 1000 eurot mittevaralise kahju hüvitisena.
Võrdõigusvolinik käsitles veel juhtumit, kus naine alustas tööd suši-baaris baaridaamina. Kui töötaja teavitas tööandjat katseajal enda rasedusest, muutus tööandja suhtumine temasse täielikult. Tööandja andis naisele teada, et kui naine mõtleb töösuhet jätkata, siis tööandja loob talle niisugused töötingimused, et ta ei jaksa enam sellel töökohal edasi töötada. Seejärel pidi rase naine hakkama tööl 12 tundi järjest olema ning talle ei võimaldatud ei istumist ega puhkamist. Rase naine jäi pingest haigeks ning pidi haiguslehele minema. Pärast tööle naasmist teatati talle, et tööleping on lõpetatud. Leping öeldi üles katseajal.
Töölepingu seaduse järgi on tööandjal kohustus võimaldada rasedale tema terviseseisundile vastavat tööd. Soolise diskrimineerimisega tekitatud kahju eest mõisteti kannatanule 2000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Tööandja kaebas töövaidluskomisjoni otsuse edasi esimese astme kohtusse.
Veel üks ahistamisjuhtum: naiskandidaadi käest küsiti töövestlusel, millal soovib ta lapsevanemaks saada. Naine võeti tööle, kuid pärast rasestumist hakkas juht teda ebasoodsalt kohtlema. Ühel koosolekul, kust võtsid osa üksnes antud juht ja töötaja, ütles juht: „Seoses rasedusega on sinu maine siin ettevõttes kõvasti langenud ja ma kahtlustan, et kui sa paari aasta pärast titepuhkuselt siia tagasi tahad tulla, siis pole sul siin enam kohta, kuhu tulla.“ Mõni aeg hiljem lõpetas juht naisega rääkimise ning isegi ei teretanud teda enam. Töötajal tekkisid emotsionaalsest pingest terviserikked.
Lisaks teistele rikkumistele ei või tööandja töövestlusel nõuda töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi. Sellest hoolimata küsis tööandja noorelt naiselt tema eraeluliste plaanide kohta. Volinik leidis oma arvamuses, et tööandja oli töötajat raseduse tõttu ahistanud.
Delfi ja Eesti Päevaleht on enne käsitlenud ka juhtumit, kus lapsepuhkuselt naasnud teller jäeti tööta. See sama juhtum on ära kajastatud ka aruandes, kus märgitakse, et 2012. aasta oktoobris lapsepuhkusele jäänud naisele teatati 2013. aasta oktoobris, et talle ei ole enam kohta. Samal ajal töötas asendajaks võetud töötaja naise kohal edasi. Personaliosakond palus naisel kandideerida uuele vabale kohale. Konkurss toimus madalamale ja väiksema palgaga ametikohale kui see, kus ta enne oli töötanud. Pärast kandideerimist paluti tal esitada CV ja motivatsioonikiri, milles ta pidi põhjendama kandideerimist madalamale ametikohale. 10. detsembril teatati naisele, et ta saab töö ning 20. detsembril teatati talle, et ta siiski ei saa tööd. 24. jaanuaril 2014 toimunud kohtumisel anti talle teada, et tal on kaks võimalust: kas pikendada lapsehoolduspuhkust või leppida koondamisega. Samas oli pangas käimas mitu konkurssi, et otsida uusi töötajaid. Naine osales veel ühel panga konkursil, kus ta samuti kutsuti vestlusele, kuid ei osutunud valituks. Hakkas lähenema tähtaeg, mil naine oleks pidanud avalduse järgi tööle asuma. 14. veebruaril 2014 võttis naine pangaga ühendust ja andis teada, et asub 17. veebruaril 2014 tööle. 17. veebruaril 2014 teatas pank, et naine on koondatud.
Voliniku hinnangul rikkus tööandja kohustust tagada lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajale töölepinguga kokkulepitud töö. Töövaidluskomisjonis vaidlus kaotati ning selle järel otsustati pöörduda voliniku abiga kohtusse. Esimese astme kohtus jõuti kokkuleppele ning pank maksis töötajale 6000 eurot ning hüvitas kõik kohtukulud.
Raseda ahistamisena saab võtta ka juhtumit, kus naine soovis lapsepuhkuselt tööle naasta, kuid tööandja soovis töösuhte lõpetada poolte kokkuleppel. Töö olevat vahepealsel ajal kõvasti muutunud. Naine ei nõustunud sellega, sest enne lapsehoolduspuhkusele jäämist täitis ta ka neid ülesandeid, mille kohta tööandja väitis, et need on juurde tulnud. Küll aga teadis naine, et ta tegi ka enne neid töid, mille kohta tööandja väitis, et need on juurde tulnud. Hilisema menetluse käigus sõlmitigi kokkulepe ning töölepingu lõpetamise hüvitisena maksti talle 12 kuu palk.
Värskes aruandes seisab, et kui 2013. aastal jäid väljamakstavad hüvitised 1 000 kuni 2 000 euro vahele, siis 2014. aastal oli madalaim pooltevahelise kokkuleppega väljamakstud hüvitis 1 000 eurot ning kõrgeim ligi 23 000 eurot.
Hüvitiste väljamaksmise sageduse ja suuruse kasv näitab, et töövaidluskomisjonid on teadlikumad sellest, kuidas rakendada soolise võrdõiguslikkuse seadust. Samuti tähendab see, et diskrimineerivat tegevust taunitakse üha enam ning mõistetakse, et diskrimineerimisel võivad kannatanu jaoks olla rasked tagajärjed, mida tuleb hüvitada. 2014. aastal mõisteti voliniku kantselei töö tulemusel (nõustamine, vaidlustes õigusabi andmine) diskrimineerimisohvritele välja ligikaudu 70 000 eurot.
