Lugeja: kui töövõimetudki tööle aetakse, siis peaks pagulastele kehtima samad nõuded

Üha aktuaalsemaks muutuv pagulaste sissevoorimine riiki paneb meid kõiki muretsema. Kui kauaks kavatsevad uued elanikud riigi leivale jääda ja kuidas motiveeritakse neid tööle minema?

Sobiks ju väga hästi sama geniaalne plaan, mis on riigil 2016. aastast kavas töövõimetutega: muidu toetust ei saa, kui töötuna arvel ei ole, koolitusel ei osale või tööl ei käi. Kõlbab oma riigi elanikule, kõlbab pagulasele ka!

Tuttavate seas liigub hirmujutte peatsete saabujate relvastatuse ja noaga vehklemise oskuste kohta. Kardetakse lisatööd meie politseile ning oma kodanike turvalisuse pärast. Võõrsil elavad eestlased kinnitavad, kuidas paljud moslemid ei pea oma elukohariiki millekski ja käituvad agressiivselt ning üleolevalt oma peavarju andjate suhtes.

Eks hirmutab mindki, kui iga pagulase perekond ka kodumaalt vaikselt siia nihverdatakse ja lõpuks ei kuule linnaliinibussis enam üldse meie riigikeelt. Ega euroliidu härrasid ju huvita, et meil on praegugi pea kolmandik elanikkonnast niinimetatud muulased, kes eesti keelt häbiasjaks peavad, aga siin hüvesid küll nautida tahavad. Tihti on nemadki kõvad oma riigi patrioodid ja lehvitavad autopeeglite küljes lindikesi, aga kallile kodumaale tagasi müstilisel põhjusel minna ei taha. Ju siis isamaa nii armas ikkagi ei ole. Ja lipuga saab meil ka julgelt lehvitada siin. Eestlane sisiseb küll, aga teha ikka midagi ei julge.

Ju lepime samamoodi ka uute vahvate külalistega oma riigi pinnal. Sisiseme internetis, aga tänaval naeratame ja teeme kniksu.