Läbi seinte ja õhušahtide - endine vanglatöötaja meenutab üht kõige kavalamat põgenemist
Delfi rääkis anonüümseks jääda sooviva endise vanglatöötajaga, kes töötas osa oma karjäärist kurikuulsas Patarei vanglas. Just tema sattus selle pöörase põgenemise jälgedele ning sai isegi läbi käia vangide tehtud põgenemistee.
Aasta oli 1996 ning väljas lõõmas kuum suvi. Patarei vanglas eksisteeris toona eraldi karantiinirežiimiga osakond, kuhu koondati kõige ohtlikum, kõige sõnakuulmatum ja raskem kontingent kõigist vanglatest. Sageli tulid need mehed laagertüüpi vanglatest.
Ühes spetsiaalse kambrirežiimiga kongis hoiti koos üheksat meest. Hommikuse ülelugemise ajal oli kambris alles aga ainult viis kinnipeetavat. Kadunud olid Anatoli Shihhalijev (44), keda oli varem viiel korral karistatud ja kes oli juba enne kolmel korral vanglast põgenenud, Anatoli Fortuna (23), kes istus kinni tapmise, vägistamise ja varguse eest, Peeter Anushev (29), kes oli varasemalt kolmel korral karistatud ning tapmises ja röövimises süüdi mõistetud Nurbi Nagoi (35).
Kuidas sai põgenemine võimalik olla, ei saanud valvurid alguses aru. Mitte ühtegi avaust ega põgenemisjälge esmapilgul ei avastatud. Hakati otsima ja uurima ning peale paaritunnist kambri läbivaatust leiti ühest metallseinast hästipeidetud ava.
"Patarei oma arhitektuuriliselt lahenduselt oli nii, et seal jooksid sellised õhuküttešahtid seina sees ning need olid mõnes kohas vooderdatud metalliga. Metalli sisse oli lõigatud avaus, see metall oli ilusasti sinna tagasi pandud ning peale olid kleebitud värsked ajalehed ilusate piltidega," meenutab endine vanglaametnik.
Augule seinas jõuti jälile ainult tänu sellele, et värskelt kleebitud ajalehed olid niisked. Just nii hästi oli põgenemistee kongi jäänud kinnipeetavate poolt ära maskeeritud. "Alguses ründasime valvurit, et kurat, sa oled nad välja lasknud. Valvur muidugi vandus, et ta ei olnud midagi sellist teinud," jutustab endine vanglaametnik põgenemissaaga algust.
Mööda õhuküttešahti olid vangid liikunud alla keldrikorrusele. Kunagine vanglaametnik teab rääkida, et seal ollid kunagi asunud töökojad. Põgenemisplaan oli juba pikka aega küpsenud ning tänu eelnevale ettevalmistustele murti läbi nelja või viie seina, muuhulgas direktori enda kabineti alt läbi, ja jõuti ruumi, kus kunagi paiknes pakkide vastuvõtt. Seal oli ees juba tavaline puidust uks ja Vasara lukk, mille avamine ei olnud mingi probleem.
Viimane uks avanes juba vangla esisesse avatud hoovi. Oodati kella kaheksani, kuni rahvas hakkas liikuma edasi-tagasi ja siis libiseti vaikselt uksest välja. "Väga kihvt ja klassikaline põgenemine," kommenteerib endine vanglatöötaja.
Väidetavalt olid vangid oma põgenemisteed enne lõplikku minekut ka katsetanud. "Legend rääkis, et nad olid juba eelnevalt käinud väljas, kuid tulnud enne hommikut tagasi, et mõningate eeluurimisele oluliste tunnistajatega arveid klaarida või neid mõjutada."
Vanglatöötaja sõnul põgenejad siiski kaua vabadust nautida ei saanud. "Nad saadi hiljem suhteliselt kiiresti kätte, paari kuu jooksul. Põgenenutest jäi vist ainult üks jooksu ja legend rääkis, et ta olevat kuhugi maha maetud," meenutab mees.
Vanglatöötaja sõnul on põgenemisplaanid tavaliselt koostatud lühiajalise perspektiiviga ja puudub korralik pikaajaline plaan. "Neil on tavaliselt briljantne plaan põgeneda, aga hilisemad plaanid on suhteliselt küsitava väärtusega, et mis siis nagu edasi saab," nentis ta.
