Riigikontroll: aastatel 2005–2013 rändas Eestisse 25 000 välismaalast, neist umbes 18 000 väljastpoolt Euroopa Liitu
Aastatel 2005–2013 rändas Eestisse rahvastikuregistri ning politsei- ja piirivalveameti andmetel 39 000 inimest, kellest 14 000 olid valdavalt Eesti kodakondsusega tagasirändajad, umbes 25 000 aga välismaalased, neist omakorda umbes 18 000 väljastpoolt Euroopa Liitu. Samal perioodil lahkus Eestist umbes 9000 kolmandate riikide kodanikku.
Viimastel aastatel on tagasirände ja ELi kodanike osakaal sisserändes suurenenud ning kolmandate riikide kodanike osakaal selle võrra vähenenud, leidis riigikontroll oma ülevaates.
Riigikontroll koostas Eesti ees seisvatest rändepoliitika valikutest ülevaate, millest nähtub, et riigil on majandusarengu väljavaadete parandamise mõjuhoobadena võimalik targalt ja sobivas proportsioonis kasutada nii tööhõivereforme ja muid riigisiseseid reforme kui ka sisserännet.
Prognooside järgi väheneb lähema viie aasta jooksul ehk aastaks 2020 Eestis tööealiste ehk 20–64aastaste inimeste arv ca 50 000 võrra ning aastaks 2040 juba 165 000 võrra. Samal ajal suureneb 65aastaste ja vanemate inimeste arv aastaks 2020 ligi 24 000 ja aastaks 2040 rohkem kui 88 000 võrra.
Et keegi peab ülal pidama meie pensioni- ja ravikindlustussüsteemi, riiki ja ühiskonda tervikuna, on Eesti elanike elatustaseme säilitamise ja majandusarengu tagamise seisukohast üheks lahendusevõimaluseks sisseränne.
Kui Euroopa Liidust Eestisse tulnud sisserändajate puhul ei ole teada, mis eesmärgil nad Eestisse tulid, siis kolmandatest riikidest sisserännanutest pooled tulid pererände raames, kolmandik oli töörände raames tulnuid ning kuuendiku moodustasid õpirändajad.
Senised sisserändajad ei ole Eesti sotsiaalsüsteemile koormaks ehk meil pole nn toetusturismi. Näiteks kui toimetulekutoetust sai 2013. aastal 2,7 protsenti Eesti elanikkonnast, siis sisserändajatest sai seda 1,5 protsenti.
Riik on soovinud, et Eestisse tuleks ennekõike kõrgetasemeliste teadmiste ja oskustega töötajad, kuid praeguse sisserände korralduse juures on neid majandusse lisandunud vähe.
Senine praktika näitab, et Eesti riigi ja ühiskonna võimekus sisserändajate vastuvõtmiseks, kohanemiseks ja lõimimiseks jätab soovida. Sisserändajatele valmistab raskusi avaliku info ja teenuste vähene kättesaadavus võõrkeeltes, samuti lasteaedade ja koolide ebapiisav valmisolek ning ühiskonna ja tööandjate suhtumine välispäritolu inimestesse. Need tegurid vähendavad Eesti kui sihtkoha atraktiivust kvalifitseeritud töötajate jaoks.
Tööandjate valmisoleku ja huvi välistööjõudu palgata määrab sageli ka üldine ühiskondlik meelestatus immigrantide suhtes. Võrreldes teiste riikidega on Eesti elanike hulgas valitsevad hoiakud aga märgatavalt negatiivsemad.
Eestis on vähemuste sallivuse indeks OECD riikidest kõige madalam: kui OECD riikide keskmine näitaja on üle 60 protsendi, siis Eestis oli see 27 protsenti. Eesti elanike üldiselt vähene tolerantsus peegeldub ka väheses sallivuses immigrantide suhtes: Euroopa sotsiaaluuringu tulemused näitasid, et Eesti elanike hulgas oli immigrantide suhtes oluliselt vähem sallivust (24%) kui Euroopas keskmiselt (38%).
Eestist rändavad välja pigem noored, madala palga ja püsiva töökohata inimesed. Ulatuslikku kõrgharitud inimeste väljarännet ei toimu.
Riigikontrolli analüüs näitas, et väljarändajatest kolmveerand ei saanud aasta jooksul enne lahkumist regulaarset töist tulu. Need, kes tulu teenisid, said aga keskmiselt oluliselt vähem raha kui Eestis keskmiselt.
Riigikontroll koostas ülevaate, mille eesmärk oli majanduse ja tööjõu seisukohalt anda ülevaade Eesti rändepoliitika senisest panusest vajalike töökäte leidmisel, rõhutada otsuste langetamise vajalikkust ning teha otsustajatele kokkuvõte valikuvõimalustest.
Ülevaates ei ole käsitletud asüülipoliitikat ning ebaseadusliku immigratsiooni temaatikat.
