Lugeja: kui kodus ruumi jagub, siis ongi täiesti normaalne, et lapsed ei koli vanemate juurest ära!

Jutud sellest, et täiskasvanud inimene ei tohiks vanematega koos elada ja et see teeb temast möku, on üldistavad ja halvustavad. Kõik ei ela vanematega koos kahetoalises korteris. Miks peaks noor inimene välja kolima vanaisa ehitatud majast, mis on olnud mitu põlvkonda perekonna koduks?

Meie eramajadel on tihti pinda mitusada ruutmeetrit ja paljudel on suisa kõrvalhooned. Isegi nõukogude ajal ehitatud eramud on tihti hiljem suuremaks ehitatud. Sellistes kohtades on ruumi kõigile.

Iga hinna eest mingi kipskuudi või väikese korteri soetamine on juurteta käitumine. Ei ole ju normaalne, kui põlistalust minnakse minema sellepärast, et vanemad elavad ka seal, ja ostetakse endale pangalaenuga korter, selmet vana kohta elus hoida.

Või teine näide Tallinna äärealadelt: kas tõesti arvatakse, et on tore kolida ära Nõmme või Saue suurtest eramutest ja jätta sinna üksi pensionärid, kes pingutasid, et neid maju ehitada, muu hulgas selleks, et nende lastel oleks lihtsam? Üksi, et nuumata iga hinna eest panku ja kinnisvaraarendajaid...

Kui veidi ringi vaadata, leiab sellistest kohtadest hoove, kus seisab neli-viis autot, mis annab aimu, et seal elab koos mitu põlvkonda. Need noored pole kindlasti luuserid, vaid kodutundega inimesed, kes oskavad vastutada eelmise põlvkonna loodu eest.

Piisava ruumi korral on sellel ka muid eeliseid, sest lapsed, koerad ja kassid on hoitud ning pensionärid ei pea kulutama kogu sissetulekut kommunaalidele ega üksinduses nukrutsema.

Need on kokkuhoidvad perekonnad, kus nii nooremal kui vanemal rahval on tugi olemas. Rääkida väheneva rahvaarvu ja vananeva elanikkonnaga riigis juttu iga hinna eest uue elamise soetamisest on veidi imelik.