Lugeja: jalgratturite pidevad konfliktid teiste liiklejatega on riigi ja linna tegemata töö!

Praeguse korra järgi võivad jalgratturid sõita nii sõiduteel kui ka kõnniteel. Loomulikult oleks väga tore, kui nad sõidaksid hoopis spetsiaalselt jalgratastele mõeldud teel või siis vähemalt mingil eraldiseisval rajal, aga meie pealinnas niisugune võimalus reeglina puudub. Tartus on asjad vähe paremad, kuid üldjoontes on ratturid meie teedel justkui võõrkehad.

Selles ei ole süüdi ainult ratturid ise, olgugi et autojuhid ei väsi neid sõimamast. Suuresti on selles süüdi nõukogudeaegne liiklusskeem ning viimase kahe aastakümne seadusandjad ja linnaplaneerijad. Arusaam, et jalgratas on vahend sportimiseks – mingi suuskade või purjelaua moodi asi, millega käiakse suvel linna ääres spetsiaalse kergliiklustee peal kaloreid põletamas ja loodust nautimas – on lootusetult vanaaegne, kuid meie üleautostunud ühiskonna võimukoridorides paraku endiselt domineeriv.

Kui küsida, miks pole rattaliikluse arendamisse piisavalt investeeritud, tuleb vastuseks tavaliselt, et me oleme nii kaugel põhjas ja seega pole mõtet raisata raha süsteemi peale, mida saab kasutada ainult suviti. Esiteks saab jalgrattaga sõita mitte ainult suvel, vaid pigem pool aastat. Teiseks on jalgratturid parema tervise juures, reostavad vähem linnaõhku ja võtavad teel vähem ruumi kui autojuhid. Kolmandaks on rattasõit Põhjamaades kordades populaarsem kui meil. Kas Põhjamaad siis ei asugi põhjas?

Põhjus, miks ratturid tekitavad liikluses nii palju probleeme, ei ole selles, et nad oleksid valdavas enamuses rumalamad kui autojuhid või ülbemad kui jalakäijad. Põhjus on selles, et viimase kümne aastaga on jalgratturite arv linnapildis mitmekordistunud, aga kuna liikluse planeerija pole nende peale mõelnud, siis on nad sunnitud liiklema kohtades, kus teist tüüpi liiklejad tundsid end varem peremeestena.

Nüüd peab autojuht arvestama temast kolm korda aeglasemalt liikuvate tüüpidega, kes ei ole käinud autokoolis, ega tunne kõiki reegleid. Jalakäija jällegi peab jagama varem nii turvalisena tundunud kõnniteed mitmemeetriste metallikolakatega, mis tuhisevad temast mööda kiiremini kui tervisejooksjad. Enne oli rattureid nii vähe, et keegi ei viitsinud selle üle nuriseda, aga neid tuleb kogu aeg juurde.

Kütus läheb üha kallimaks, ruumi jääb üha vähemaks, noored inimesed muutuvad üha tervise- ja keskkonnateadlikumaks, aga võimurid käituvad ikka veel, nagu jalgrattasõit oleks hobi, mitte tõsiseltvõetav transpordiliik. Ehk oleks aeg riigil ja linnal hakata mõtlema, kuidas jalgrattaliiklust normaalselt korraldada, selle asemel et jagada ratturid ära sõidu- ja kõnnitee vahel, vastavalt sellele, kui julgena nad end parajasti tunnevad?

Hea lugeja, kas oskad öelda, mida peaks riik, linn ja liiklejad ise tegema teisiti, et jalakäijate, ratturite ja autojuhtide vahel valitseks rahu ning kord? Avalda arvamust aadressil [e-mail] või kommentaariumis!