Lugeja: meie peres on alati elanud kolm-neli põlvkonda koos ühes majas ja teisiti ei kujuta ettegi
Vanemad ehitasid 60ndatel maja arvestusega, et seal saaks elada ka järeltulijad – olid ju nemadki pärit talumajast, kus kolm-neli põlvkonda elasid koos, said hästi läbi ja pidasid seda igati loomulikuks.
Äi jäi vanaks ja viletsaks – võeti enda juurde. Mina jäin pärast abiellumist vanemate suurde majja tehnilistel põhjustel – tuletame meelde, et vene ajal polnud see korteri saamine kellelgi nii lihtne, kui sa just parteilane polnud.
Plusspool on suur: lapsi on kergem kasvatada, kui vanaema-vanaisa on juures ja aitavad. Ka söögitegemine on lihtsam, sest üks meist saab teha kogu perele söögi valmis. Kõik kodused tööd jagunevad suurema arvu inimeste vahel. Maa kaevamine ja puude lõhkumine, kastmine ja sauna kütmine – kunagi tegi neid asju vanaisa, nüüd lapselapsed.
Praeguseks on minu vanemad jäänud vanaks ja viletsaks. Ma ei kujuta ettegi, et oleksin nad jätnud üksi seda suurt aeda koristama ja suurt maja asjatult kütma.
Minu kolmest pojast on ära läinud üks, kes leidis endale naise. Ülejäänud kaks on küll üle 20 aasta vanused, aga ikka kodus, et kulusid kokku hoida ja vanaisa aidata.
Mõni kurdab, et vanemate ja lastega on võimatu läbi saada. No milleks me peaks tülitsema? Oma pere ju! Vanaemal on hea meel, et mina võtan suurema osa söögitegemist ja muud tööd enda peale. Talle on nii lihtsam ja mulle ning poegadele meeldib minu tehtud söök rohkem.
Pojad on aiakujunduse enda peale võtnud, põõsad ümber istutanud ja peenramaa teise kohta teinud. Vanaisa küll vähe toriseb, aga vastu enam ei saa. Sel suvel panevad poisid uue katuse – jälle miski, mis vanaisal juba üle jõu käiks.
Oleme algusest saadik koos kasvanud ja üksteisega harjunud, nii et hea läbisaamine on loomulik. Peaasi, et igaühel on oma tuba ja oma televiisor või arvuti.
