Vaata, kui kõrgele ulatuvad akadeemilise plagiaadi süüdistused Venemaa poliitikas
Vastates süüdistustele oma kandidaadiväitekirja plagiaadis, ütles Keskerakonda kuuluv Riigikogu saadik Valeri Korb „Aktuaalsele kaamerale“, et usub Sankt Peterburgi ülikoolis töötavatesse inimestesse ning et protsessid, mis tema tööga läbi viidi, on täpselt tehtud. Samas on juba see, et plagieerimise paljastamiseks on idanaabritel olemas eraldi iseseisev rühmitus Dissernet, omaette ilming probleemi sügavusest.
Kuigi endine president, praegune peaminister Dmitri Medvedev algatas 2012. aastal ambitsioonika kampaania väitekirjade mahaviksimise peatamiseks ja paljastamiseks, näib see olevat piirdunud vaid loetud arvu haridusametnike tagasiastumisega. Organisatsiooni „Anti-Plagiat“ andmetel on Venemaal näiteks ajaloo teemal kaitstud väitekirjade seas plagiaati ligi 10%.
Olukorra näitamiseks koostas Delfi nimekirja Venemaa tipp-poliitikutest ja ühiskonnategelastest, keda on süüdistatud väitekirjade plagiaadis.
6. Vladimir Medinski, kultuuriminister
Venemaa skandaalset kultuuriministrit on süüdistatud kultuuriministeeriumi propaganda eesmärkidel kasutamises. Enne kultuuriministriks saamist kogus ta tuntust ajalooteemaliste raamatutega, milles murrab väidetavaid müüte venelaste ja Venemaa ajaloo kohta. „Müüdid“, mille ümber lükkamisega ta end Venemaa bestsellerite tippu on murdnud, hõlmavad endas kõike alates liigsest viinajoomisest kuni Balti riikide okupeerimiseni Teises maailmasõjas. Kõigi „müütide“ taga näeb Medinski loomulikult Venemaa välisvaenlaste kurja kätt.
Oma väitekirja riigiteadustes kaitses Medinski 2000. aastal Vene Föderatsiooni Presidendi Avaliku Halduse Akadeemias, Dissernet.ru hinnangul sisaldavad plagiaati Medinski töö 321 leheküljest 36.
5. Pavel Astahov, laste õiguste ombudsman
Üks Venemaa tuntumatest advokaatidest, Pavel Astahanov on tuntud kui vene orbude Ameerikasse lapsendamist keelava seaduse looja, telesaate „Kohtu tund“ juht ja paljude raamatute autor. 2003. aastal esitas ta USA saatkonnale Moskvas avalduse soovita esindada kohtus Saddam Husseini. Käesoleva aasta maikuus õigustas Astahov VF laste õiguste ombudsmanina 17-aastase tšetšeeni tüdruku sundabielu temast rohkem kui 30 aastat vanema kohaliku politseipealikuga, mis vallandas skandaali kogu Venemaal.
2013. aastal avaldas tuntud blogija ja üks Dissernet.ru asutajatest Sergei Parhomenko detailse analüüsi, kus näitas Astahovi doktoriväitekirjas esinevaid mahakirjutamisi. Oma väitekirja kaitses Astahov 2006. aastal Venemaa Siseministeeriumi Akadeemias. Viitamise vigu ja mahakirjutamisi on Astahovi 446-leheküljelises töös ligi pooltel.
4. Ramzan Kadõrov, Tšetšeeni Vabariigi juht
President Putini tulihingelise toetaja ja Tšetšeenia kõvakäelise juhina tuntud Kadõrov on kogunud kurikuulsust vägivaldsusele mahitamise, suure eraarmee, vägistamiste ja inimröövide poolest. „Doktorikraadi“ kaitses Kadõrov Dagestani Riiklikus Tehnikaülikoolis 2006. aastal, kuid hilisemates intervjuudes ei ole suutnud ajakirjanikele tööst rääkida muud kui vaid teemat, milleks oli „Tšetšeeni vabariigi ehitustööstuse taastamine ja areng.“ Intervjuus Komsomolskaja Pravdale tunnistas Kadõrov ka avalikult, et tal oli töö kirjutamisel „abilisi“.
3. Vladimir Kolokoltsev, siseminister
Viktor Ivanov, Riikliku narkootikumidevastase võitluse teenistuse direktor
Nende kahe vene poliitiku osas kehtib ilmselt tõdemus, et käsi peseb kätt. Kuigi siseminister Kolokoltsev on suutnud hoida meedias võrdlemisi madalat profiili, on tema 2005. aastal esitatud käsikirja osas esitatud süüdistused eriti jaburad, kuna näib, et mees on kopeerinud oma töösse lõike Viktor Ivanovi varasematest töödest. Aasta hiljem kaitses oma väitekirja omakorda aga Ivanov, kelle tööst on Dissernet omakorda leidnud kahtlasi kokkulangevusi Kolokoltsevi väitekirjaga. Kokku on Ivanovi töös Disserneti andmetel üle kahe korra rohkem plagiaati kui oma sisu. Kolokoltsevi 2005. aasta töö 456 leheküljest sisaldavad aga 212 viitamata kokkulangevusi teiste autorite tekstidega.
2. Sergei Šoigu, kaitseminister
Vene valitsuse militaristide tiiva üheks juhiks peetavat Šoigu’t on kuluaarides välja toodud kui Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina sõja üht arhitekti. 28-aastaselt ligi 10 000-pealise vangide brigaadi tööd juhtinud Šoigu populaarsus on reitingute järgi viimastel aastatel president Putini järel kõrguselt teisel kohal püsinud. Kõrge populaarsus ja lõputu lojaalsus on teinud Šoigust paljude silmis ka potentsiaalse järglase, kui Putin peaks 2018. või 2024. aastal ameti maha panema.
Šoigu 1996. aastal kaitstud väitekiri on nii pealkirja kui ka sisu poolest väga sarnane tema tollase asetäitja Juri Vorobjevi omaga, täpse autorluse osas on mõlema töö puhul kahtlust avaldatud.
1. Vladimir Putin, president
President Putini 1996. aastal kirjutatud väitekiri oli aastaid ajakirjanikele kättesaamatu ja saladuslik dokument. 2006. aastal said kaks USA Brookings Institute’i uurijat selle siiski aga kätte ja ilmnes, et 218 leheküljest 16 oli kopeeritud 1978. aasta Ameerika õpiku „Strategic Planning and Policy“ venekeelseest tõlkest. Ülejäänu osas on avaldatud arvamust, et tulevane president kasutas variautorite abi.
Oma ainsa raamatu kujul avaldatud poliitilise mõtte avalduse kirjutas Putin oma Peterburi ja Moskva perioodide vahel ajal, mil ta oli töötu ja otsis uusi võimalusi. Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki nõunikuks olemise ajal oli Putin pidanud Peterburi Mäetööstuse Instituudi teaduritega arutelusid Nõukogude Liidu järgse majanduse teemadel ja tal oli seal sõpru, kelle poole ta ka pöördus. Kaitstud töö kandis pealkirja „Mineraal- ja toorainete ressursid ning Venemaa majanduse arengustrateegiad.“
Hoolimata töö akadeemilise väärtuse probleemidest toob Ben Judah raamatus „Fragile Empire“ välja, et Putin on oma ametiaegade jooksul väitekirja põhiteesidele märkimisväärselt truuks jäänud. Nendeks on Venemaa majanduse ressursipõhisus, Venemaa huve rahvusvaheliselt esindavate riigikorporatsioonide loomine ja vaba turu riigi poolt juhtimine.
