Vladimir Pozner: Venemaal on valimiste asemel ühe inimese võimul hoidmise metoodika

Vene teleajakirjanik Vladimir Pozner ütles intervjuus Läti Delfile, et Venemaal ei ole valimiste traditsioone, vaid ühe inimese ja partei võimul hoidmise metoodika. Samuti märkis Pozner, et impeeriumidel on alati omadus kokku variseda.

Poznerilt küsiti, kas peale Putinit tuleb jälle Putin.

„No see ei ole ju dünastia, vaid mitmekordne valimine presidendikohale. Ameerikas määratakse see kindlaks põhiseadusega: kaks ametiaega, sõltumata sellest, kas järjest või mitte. Venemaal on see põhiseaduse punkt koostatud nii, et ei tohi üle kahe ametiaja järjest, mida Vladimir Vladimirovitš ka kasutas. Aga üldiselt ei ole Venemaal valimiste traditsioone. Ei ole ka valimisi sõna üldtunnustatud mõttes. On ühe inimese, ühe partei võimul hoidmise metoodika. See on olemas, aga see on hoopis teine asi. Seda ei ole võimalik võrrelda valimistega demokraatliku iseloomuga traditsioonidega maades,“ vastas Pozner.

Järgmisena tunti Poznerilt huvi, kas endised liiduvabariigid on tema arvates pärast Nõukogude Liidu lagunemist midagi saavutanud.

„Võrreldes millega? Nõukogude ajaga? Loomulikult, impeeriumi kokkuvarisemise, aga see oli just impeerium, tabas paljusid ootamatult. Mõne jaoks kahtlemata osutus see väga positiivseks faktoriks, ma kaasaksin siia kõik Balti riigid, vaatamata kõigile majandusraskustele, mida nad kogevad, aga neid kogevad ka paljud teised riigid. Need inimesed, kes on sellest ajast alates käinud Lätis, Leedus ja Eestis, peaksid nõustuma, et muutused paremuse poole on väga märgatavad. Kahtlemata on toimunud kasv.

Mis puudutab Taga-Kaukaasia maid, näiteks Armeeniat, siis nagu ta oli vaene, on ta ka selliseks jäänud, aga minu arvates on ka tema puhul toimunud positiivne nihe.

Gruusia otsib oma teed. Leiab. Üldiselt ma leian, et nagu Medvedev ütles, „vabadus on parem mittevabadusest“. Mulle tundub, et sõltumatus on tõepoolest sõltuvusest parem. On teine asi, et mitte kõik riigid ei ole suutnud seda kasutada nii, nagu oleks tahtnud.

Ütleme, Aserbaidžaan on muutunud tõeliseks diktatuuriks – rikkaks, aga dikatuuriks. Lisaks „troonipärimisega“. Türkmenistan, mida juhtis kuni oma surmani Türkmenbaši... Noh, siin pole isegi millestki rääkida. Ma ütleksin, et Valgevene on märkimisväärses osas nõukogulikuks jäänud. Igaüks käib oma teed.

Peamine on ilmselt see, et kuidas me ka ei arutaks, impeeriumidel on alati omadus ikkagi laguneda. Me ei tea ajaloost juhtumit, kui seda pole juhtunud. Mõned on kauem säilinud, mõned vähem, aga nad kõik varisesid kokku. Ja edasi see, mis toimus endiste kolooniatega, on olnud erinev. Kui me vaatame Aafrikat, siis ka seal ühed kolooniad ikkagi tõusid jalgele, teised aga, võib öelda, on lõpuni läbi kukkunud. Aga edasi... ma ei tea. Ennustamisega ma kindlasti ei tegele, sest on vaja olla väga enesekindel või rumal, et midagi ennustada püüda. Ei esimeseks ega teiseks ma ennast ei loe,“ rääkis Pozner.

Balti riike külastab Pozner enese sõnul väga harva. Leedus pole ta käinud aastaid, kuigi kunagi külastas tihti Palangat. Eestis käimist ta enam isegi ei mäleta. Lätis käib ta Jūrmalas, kus ta naine ostis mere kaldal korteri.