Kallas avaldas Eesti Päevalehele nördimust selle üle, et Eesti poliitikutel pole Kreeka sündmuste kohta oma arvamust. "Kõik vaatavad sakslaste otsa, et mida nad teevad, ja teeme siis ka," sõnas ta. Kallase sõnul on sakslastel kaks selget vaatepunkti: üks pool on suur Saksa rahanduseliit, kes ütleb, et tuleb teha reforme ja kui ei tee, siis mingu kreeklased oma rahale üle ja tehku, mida tahavad. Teine on osa poliitilisest eliidist, kes kardab Kreeka kodusõda.

"Seda ei ole keegi välja öelnud, aga koridorides kõik teavad seda, et ka liidukantsler on sellepärast veidi ebalev. Aga minu seisukoht on see, et venimine on kõige hullem, mis saab olla. Meie [eestlaste] jaoks on tähtis, et mingu Kreeka [euroalast] minema, sest see teeb euro tugevamaks ega pole nii katastroofiline, kui hetkel paistab. Kui nende [kreeklaste] ühiskond ütleb, et see võlg on neile ülejõukäiv, siis hea küll, nad kuulutavad ennast maksejõuetuks ega maksa seda võlga – nii on tehtud mitmes riigis. Nad väljastaksid võlakirju ja kui kurss on vaba, siis pangad on nõus nende võlakirjade eest eurosid välja andma. Struktuursed reformid tegelikult seeläbi toimuksidki. Sisemaine hinnatase langeks järsult, mis tähendaks konkurentsivõime tõusu. Tegelikult juhtus see kõik nii ka 1992. aastal Eestis," ei näinud Kallas Kreeka olukorda ületamatu raskusena.

Kallase sõnul on kõik, mis on seni tehtud euro ja Kreeka toetuseks, olnud riigikeskne lähenemine. "Liberaalne alternatiiv oleks Kreeka puhul see, et nad kuulutavad välja pankroti, lähevad üle oma rahale, aga seda tingimusel, et nad teevad reforme. Kreekas tuleks teha privatiseerimine," sõnas Kallas ja tõi näiteks Kreeka Pireuse sadama, mille käiva suurenes erastamise järel mingis lõikes neli korda. "Paari aasta jooksul oli kindlalt 60% kasvu – see on ju kõik töökohad ja inimeste sissetulek. See on see, mis peaks olema liberaalide lipuidee," rääkis Kallas ja lisas, et Kreekas on palju selliseid suletud alasid, mis erastamisest võidaksid.