Lugeja: lõunauinaku jaoks on olemas nii võimalus kui ka tahtmine, aga päeval lihtsalt ei tule und

Olen alati kadestanud neid inimesi, kes on võimelised suvalisel hetkel tukastama. Minul see välja ei tule. Viskan küll päeval aeg-ajalt viieks minutiks pikali, aga see pole uinak, vaid lõdvestus-lõõgastus. Und ei tule. Samas kuluks kümme minutit magamist ära küll. Kunagi kaugemas nooruses see õnnestus ja tean, millise hea energiaga päev jätkus.

Vanaisa lasi pärast lõunasööki alati leiba luusse. Ta viskas lihtsalt pikali ja jäigi päriselt pooleks tunniks magama. Siis ärkas üles ja tohutu töörabamine jätkus.

Muidugi tehti enne lõunauinakut varahommikust saati kõvasti tööd, nii et liikmetes oli tolleks hetkeks juba mõõdukas väsimus.

Vanaisa lahkus 92-aastasena. Üheksakümneselt võttis veel vikatigi kätte.

Pean lõunauinakut täitsa normaalseks, üldise tervise ja töövõimekuse seisukohalt isegi rangelt vajalikuks, aga endal see kuidagi välja ei tule. Võimalus tukastamiseks on, tahtmine samuti, aga see lihtsalt ei õnnestu, sest päeval ei tule und.