DELFI FOTOD JA VIDEO: Black Hawki õppusel: „Kui keegi välja pudeneb, siis tal on langevari“

USA langevarjurid ja Eesti kaitseliidu liikmed viisid täna Järvamaal Nurmsi lennuväljal läbi langevarjuhüpete ühisõppuse. Kahe Black Hawk UH60 helikopteri pardalt tehti langevarjuhüppeid ja kokku võttis manöövritest osa umbes 120 sõjaväelast ja vabatahtlikku.

Täpsemalt osales üritusel kokku ligi 80 sõdurit USA Destined kompaniist ning 30 kaitseliitlast, kelle hulgas oli ka kolm naist. Kopterist välja hüppamisele eelnes Tapal kuiv trenn, kus langevarjuritele tuletati meelde teooria ja tehti maa peal kõik protseduurid läbi. 

Seejuures oli paljudel Eesti vabatahtlikel vöö vahel isegi rohkem hüppeid kui Ameerika dessantväelastel. Ühe neiu teenistusraamatus oli kirjas koguni 166 langevarjuhüpet. Võrdluseks – Destined’i komandör kapten Matthew MacCarthy on oma kahe ja poole aasta pikkuse teenistuse jooksul sooritanud 44 langevarjuhüpet. Seda vahet selgitab muidugi asjaolu, et Eesti poole pealt võtsid õppusest osa ka inimesed, kelle jaoks langevajuhüpped on hobi, samas kui ameeriklaste jaoks on see vaid üks paljudest töökohustustest. Peale selle tuleb MacCarthy sõnul ameeriklastel osata sihtpunkti jõuda ka muul moel, näiteks nööriga helikopterist laskudes või helikopteri maandumise ajal lennumasinast välja hüpates.

Kaitseliitlaste seas oli muidugi ka neid, kelle jaoks langevarjuhüpped oli päris uus hobi – üks neidudest tegi näiteks oma neljanda hüppe. Hüppajate seast ei puudunud ka Järva maavanem Alo Aasmäe, kes tegi oma 70. juubelihüppe. Ta tunnistas, et teda ei võetud omal ajal sõjaväkke ja ta otsustas seda kaitseliitu astumisega kompenseerida. Kui muidu peab kaitseliitlane liidu asjadega tegelema minimaalselt 48 tundi aastas, siis Aasmäe pühendas mullu liidule 863 tundi. Töötegemist see tema sõnul ei sega: „Telefon on ju kogu aeg taskus.“ Tänasel õppusel osales maavanem puhkuse ajast.

Kuidas hüppamine käib

Hüpatakse 1500 jala ehk peaaegu 460 meetri kõrguselt. Helikopteri lennukiirus on samal ajal 70 sõlme ehk 130 km/h. Mõlemad dessandil kasutatavad helikopterid tõstsid korraga õhku kaheksa hüppajat. Helikopteritel on võrreldes transpordilennukitega veel see omapära, et neil ei ole seadmeid, millega mõõta ilmaolusid nagu näiteks tuule kiirus. Täna said helikopterid tuuleolude kohta infot maa pealt, sõjaolukorras seda aga ei tehta ja hüppe täpsus sõltub puhtalt piloodi meisterlikkusest.

Helikopteri õhus oleku ajal kontrollib kõike, mis pardal toimub, instruktor. Tema määrab kindlaks, kus keegi istub ja annab kõik käsud. Hüppajad istuvad kopteris kahel pool põrandal reas, jalad üle pardaääre kõlkumas. Seejuures pole neil mingit tuge ega käepidet, kust kinni hoida ja seetõttu piiratakse kopteri avatud pardad turvavööga, mis siis 300 meetri kõrgusel ära võetakse. „Kui keegi välja kukub, siis teil on langevari,“ ironiseeris MacCarthy.

UH-60M-I kaubalaos on küllaltki kitsas ja mürarikas. Kui kõik hüppajad on pardale jõudnud, jääb nende vahele üksnes kitsas rada, millel liikumiseks peab instruktor omajagu pingutama. Rääkida pole seal võimalik – selleks, et karjuvat seltsilist kuulda, tuleb helikopterist vähemalt kümme meetrit eemale minna. Seetõttu suhtlevad sõjaväelased lennu ajal omavahel peamiselt viibeldes ja häält kasutatakse vaid karjudes.

Pärast ühiseid langevarjuhüppeid vahetasid osalejad lühikesel tseremoonial Foreign Jump Wings-märke. See on pika-aegne sõjaväeline austamise traditsioon, mis aitab sõlmida ning säilitada sõprussidemeid. Hüpetel osalevad Eesti Kaitseliitlased saavad USA märgi ning 173nda õhudessantbrigaadi taevasõdurid saavad Eesti märgi.