President Ilves: me oleme hübriidsõjast fetiši teinud, see pole midagi uut
„Me oleme hübriidsõjast fetiši teinud. See pole midagi uut. Hübriidsõdade ajalugu on sama pikk kui sõdade ajalugu. Eesti oli selle tunnistajaks 1924. aastal,“ ütles Slovakkia pealinnas Bratislavas konverentsil Globsec viibinud president Toomas Hendrik Ilves kohalikule ajalehele Pravda.
Ilves avaldas imestust, kui vähe panustavad enese praeguste ohtude eest kaitsmisse endised kommunistlikud riigid, võttes arvesse oma ajaloolist kogemust. Eesti on pea ainus riik, Euroopas, kes kulutab riigikaitsele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Samuti imestas Ilves selle üle, et Visegrádi riikides on märgata Ameerika-vastasust. Ilvese sõnul on arusaadav, kui keegi Pürenee poolsaarel räägib, et Venemaa pärast pole vaja muretseda.
Ilvese sõnul on Ukraina Slovakkia vahetu naaber ning seetõttu paneb teda imestama, et seal on inimesi, keda praegused sündmused ei puuduta.
Pravda küsis, mida ootab Ilves Venemaalt.
„Me ei tea, mida oodata. Ja selles ongi probleem. Reeglid on muutunud ja praegusel hetkel me ei tea, mida järgida. Ilmselt kuni 2014. aasta veebruarini me veel teadsime, mille järgi joonduda. ÜRO harta, Helsingi kokkulepete, mille järgi piire ei tohi jõudu kasutades muuta. Iga riik valis ise, kuidas hoolitseda oma julgeoleku eest ja keda tahab liitlaseks. Võiks öelda, et see muutus alates Gruusia sõjast 2008. aastal. Täpsemalt tollase peaministri Vladimir Putini ja presidendi Dmitri Medvedevi avaldustest, kes 2009. aasta jaanuaris sisuliselt ütlesid, et Venemaa ründas Gruusiat, et takistada viimase astumist NATO-sse,“ ütles Ilves.
See oleks Ilvese hinnangul pidanud olema hoiatus, aga naasti normaalsete suhete juurde Moskvaga, strateegilise partnerluse juurde jne. Isegi tõsise arutelu juurde Euroopa Liidu ja Venemaa vahel viisavabaduse kehtestamiseks.
Külma sõja ajal Euroopas inimesi ei tapetud. Ilvese jaoks on selge, et heidutus töötas. Külma sõjal ajal ei kuuldud igapäevaseid ülevaateid selle kohta, et keegi hukkus Vene suurtükitules. Ilvese sõnul olid küll olemas okupeeritud maad, Balti riigid olid Nõukogude Liidu hõivatud, aga okupatsioon kuskil lõppes, sellel oli piir.
Slovakkia väljaanne küsis, kas see tähendab seda, et me peaksime naasma külma sõja reeglite juurde ja tunnistama, et on olemas eraldusjooned.
„Varem see nii toimis. Aga ärge unustage, et me ei saanud valida, millisel poolel oleme. Ei eestlased ega slovakid. Seetõttu, kui me räägime külmast sõjast, ei mõtle ma neid reegleid. Aga tuletan meelde käitumise kohta, et külma sõja ajal ei ähvardanud keegi tuumarelvadega. Keegi ei rääkinud, et saab 40 uut tuumaraketti ja nendega pole midagi teha. See on selline retoorika tase, mida me ei tundnud. Me peame tunnistama, et see on minevikuga võrreldes muutus. Seetõttu teeb see mulle tegelikult muret, kuigi mõned Euroopa poliitikud mängivad selles suhtes jaanalinde, peites pead liiva alla,“ lausus Ilves.
„Hübriidsõjast oleme me teinud fetiši. See pole midagi uut. Hübriidsõja ajalugu on sama pikk kui sõdade ajalugu. Eesti oli selle tunnistajaks 1924. aastal,“ ütles Ilves vastuseks küsimusele hübriidsõja kohta.
Ilvese sõnul on hübriidsõda mõnevõrra ülepingutatud kirjeldus selle kohta, mis praegu toimub. Ta on alati olemas olnud, me pole seda lihtsalt varem märganud.
Küsimusele, kuivõrd see puudutab Eestit, vastas Ilves, et Eestis elab tõepoolest vene vähemus, millest aga läänes palju ei teata. „Donbassi kaevur teenib 150-250 eurot kuus. Vene kaevuri palk Eestis on 1500-2500 eurot kuus. Miks tahaks ta ühineda Venemaaga, kus saaks märksa väiksemat tasu? Sellel poleks mõtet. Eesti elanikud on maa üle, kus nad elavad, uhked ning vene vähemusest ajateenijad teenivad meie armees,“ rääkis Ilves.
