Janek Luts: Endel Lippmaa oli mees, kes ei kahetsenud kunagi seda, mis on tehtud; vaid seda, mis jäi tegemata

Endine Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, kes kirjutas Endel Lippmaa arvamuslugude sarja, jääb akadeemikut meenutama heade sõnadega. "Kasvõi tänast Eesti avalikkust vaadates on kahju, et sellise taustaga reaal- ja loodusteadlasi ei ole piisavalt nende seas, kes otsuseid Eestis täna vastu võtavad."

Järgnevalt on toodud Janek Lutsu meenutused intervjuudest Endel Lippmaaga:

Viimati kohtusin temaga kuskil aasta tagasi. Meid viis kokku see, et mina olin ajakirjanik, tema oli akadeemik. Mina olin inimene, kes tahtis midagi teada, tema oli inimene, kes teadis.

Endel Lippmaa puhul oli tegemist väga tugeva isiksusega, kes ütles välja selle, mis teinekord võis tunduda liiga otsekohene ja äkiline. Ta oli väga tugev loodus- ja reaalteadlane. Kasvõi tänast Eesti avalikkust vaadates on kahju, et sellise taustaga reaal- ja loodusteadlasi ei ole piisavalt nende seas, kes otsuseid Eestis täna vastu võtavad.

Vestlused temaga olid mõnusad, sest vaatamata oma kõrgele eale oli ta vägagi huvitatud sellest, mis ühiskonnas toimub: jälgides seda igapäevaselt, olid tal väga selged seisukohad, mis mõnedele inimestele väga ei meeldinud. Ta oli inimene, kes ei varjanud ega ilustanud seda, mida ta mingitest asjadest mõtleb: ta ütles selle otse välja. Selliseid inimesi Eestis kahjuks väga palju ei ole.

Eesti Ekspressi Endel Lippmaa lugude sarjas sai tehtud temaga alla kümne loo. Kõik intervjuud - mõistagi - ei mahtunud täismahus lehte. Meenub, et ta oli mees, kes ei kahetsenud kunagi seda, mis on tehtud; vaid seda, mis jäi tegemata. Oli üks pikem vestlus temaga sellest, mis toimus 1990ndatel ja 1980ndate lõpus. Ta kurtis, et kui käis kemplemine toonase laguneva Nõukogude Liiduga ja toonaste valitsejatega Moskvas, ei olnud Lippmaa enda arvates võib olla nii terav, kui oleks pidanud olema.

Tema erudeeritus, mis puudutas füüsikat ja keemiat ning seda, mis toimub kaasaegses füüsikateaduses ja teadusmaailmas, oli muljetavaldav. Ta oskas nendest teemadest rääkida ka inimesele, kes ei ole gümnaasiumitasemest kaugemale füüsikat ja keemiat kunagi õppinud. Meie arutelu ei olnud ebavõrdne ja samas suutis ta asjad mulle ära selgitada. Näiteks tänu temale oman mingit ettekujutlust kvantfüüsikast ja kvantarvutitest.

Endel Lippmaal oli väga kõrge IQ, ta oli vägagi isepäine ja sõltumatu, mis tähendab seda, et kui ta midagi ütles, oli ta selle endale loogiliselt selgeks mõelnud, ei hakanud seda ilustama, et see kõigile meeldiks või et äkki ei ole korrektne niimoodi öelda. Tark ja ilus inimene oli.

Kui me Endel Lippmaa lugude sarja tegime, oli tema eelistuseks see, et me saaksime tema kodus Nõmmel kokku. Kuigi ta käis iga päev ise kesklinnas Teaduste Akadeemias. Intervjuusid tahtis ta teha kodus, kuna tal olid seal käepärast kõik paberid: nimelt oli tal iga asja kohta olemas oma paber. Ta tahtis, et tema jutt toetuks faktidele, mitte tema mälule.

Ta ei olnud piiratud mõtlemisega inimene. Ta analüüsis väga tõsiselt, mis toimub Euroopa Liiduga, Kreekaga, Ühendriikidega. Tal oli kindel ettekujutlus, mis toimub valuutaturgudel, börsil, mis asi on bitcoin. Ta näitas mulle isegi, et tal oli ka paar bitcoin´i ostetud. Selles mõttes oli ta elav inimene. Tema läbimõeldud vastused ei vanane. Ta rääkis väga aktiivselt ja on üks vähestest, kes oli võimeline rääkima ja meenutama, mis tegelikult fosforiidisõja ajal toimus.

Ma loodan, et temal oli huvitav minuga rääkida, sest minul oli huvitav teda kuulata.