90ndate tudeng: ostsin õppelaenu eest maakodu, aga kool jäigi lõpetamata
Pean ennast kiitma, sest 90ndatel kulus minu õppelaen enamjaolt maakodu ostu finantseerimise peale. Kõiki rahanumbreid enam täpselt ei mäleta, aga laen kattis umbes poole vajalikust summast. Ülejäänud ajasin mujalt kokku: oli veidi kogutud ja käisin tööl ka – sealtki anti laenu lisaks.
Pisikese talukoha müük toimus küll suguvõsa sees ja hind oli sümboolne – 20 000 krooni koha eest, mille väärtus oli 100 000 – kuid kust mujalt oleks vaene üliõpilane pidanud selle raha võtma? Ostmata ei saanud jätta, sest koht oli nii armsaks saanud – lapsest saati seal möllatud. Oligi loogiline, et seda esimesena just mulle pakuti, aga loomulikult mitte tasuta. Õppelaen päästis.
Olen minagi kuulnud lugusid, kus kolm tudengit läksid panka ja siis kõik käendasid üksteise laenusid, et minna samal õhtul rahamägede saabumist tähistama ja ärgata järgmisel hommikul jumal teab kus, nii et rahad läbi.
Eks igaüks valib oma tee, kui pole just totaalne sundseis. Mina hakkasin õige varakult kooli kõrvalt tööl käima, nii et elamiseks polnud mul õppelaenu tarvis. Teisalt: võib-olla just seetõttu venis kool nii pikaks ja jäigi lõpetamata.
Natuke nõmedalt kukkus välja, sest tegemata jäi ainult kaks ainet ja lõputöö. Olen seda kahetsenud küll, aga juhtus nõnda, et töö pakkus nii rahalist kui ka vaimset rahuldust ning olen siiani sama ala peal, millega 1995. aastal alustasin.
Mis aga puudutab õppelaenu, siis edaspidises elus pole ma ühtki sama tarka investeeringut teinud – see oligi sõna otseses mõttes elu investeering.
Hea lugeja, kui sinagi oled õppelaenu võtnud, siis anna teada: millal laenu võtsid ja kui palju? Mille peale raha kulus? Kui palju suuremat summat oleks tegelikult tarvis läinud? Oli laenamine nüüd tagasi mõeldes vajalik ja õige otsus? Kuidas sujub laenu tagasimaksmine? Mida arvata praegusest õppelaenude süsteemist ja kuidas saaks seda paremaks teha? Võta sõna aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!
