21-aastane tudeng: kinnisvarata noorel inimesel on tõesti ka keskmise palgaga väga raske iseseisvat elu alustada
Pean tunnistama, et minu jaoks on artikkel eakaaslase hambaravikuludest üsna hirmutav. Sügisest hakkab pihta bakaõppe kolmas aasta ning hetkel hoian tööpakkumistel silma peal. Iseenesest on loo autoril vedanud, et sai otse koolist üle keskmise palgaga tööle, kuid mõistan tema rahamuresid, ega nõustu nendega, kes väidavad, et ta ei oska rahaga ümber käia.
Endal pole niisugust luksust olnud, et oleksin saanud õpingute ajal üürikorteris elada. Elan ühiselamus. Olen pärit üpris vaesest perekonnast ning olen pidanud õpingute jätkamiseks ja elamiskulude katmiseks õppelaenu võtma. See tähendab, et alustan iseseisvat elu 6000-euroses võlas.
Kindlasti hüppab nüüd keegi kraesse, et miks ma muidusööja kooli kõrvalt tööle ei lähe. Ütlen ausalt, et proovisin, aga ei mänginud välja, kuna kool hakkas tugevasti kannatama.
Oletame nüüd, et lõpetan kooli ja saan töökoha, kus kuupalk on veidi alla Eesti keskmise, näiteks 900 eurot bruto ehk 725 eurot kätte.
Ühetoalise, 12-ruutmeetrise Mustamäe korteri üürihind on juba 220 + kommunaalid. Mittemidagiütlev kahetoaline maksab 350 + kommunaalid. Kahetoalise korteri peale kulub kuus vähemalt 500 eurot ja õppelaenu tagasimakse on 100 eurot.
See jätaks mulle 125 eurot kuus, et süüa, osta igapäevaeluks vajalikke tarvikuid ning end riietega katta.
Keskmise palga sarnane summa võib esmapilgul tunduda suur, aga ilma majandusliku seljataguseta on noorel inimesel sellegi raha eest väga raske iseseisvat elu alustada.
