Naine: mulle ei sobi paarisuhtes võrdsus – tahan, et minu eest hoolitsetakse!

Olen vallaline naine ja viimase aja sündmuste valguses tundub, et mulle lihtsalt ei sobi mitte keegi. Olen katkestanud suhted toredate meestega, kes on igati ontlikud ja isegi meeldivad mulle. Iseenesest ei ole neil midagi viga, nad on kenad, sportlikud, karsked, ausad, töökad, truud ja minust väga huvitatud. Tundub, nagu hoopis minul oleks midagi viga.

Kui ma aga küsin endalt, milles asi, vastaksin nii, et tunnen, et nad ei hoolitse mu eest piisavalt. Võib-olla tõesti on mul liiga suured soovid – üliinimlikud ootused, aga ei saa ju olla suhtes, kui miski väga kriibib.

Alguses on mehed väga varmad hoolitsema: nad maksavad mu eest, sõidutavad mind siia-sinna ja näitavad üles hoolitsust. Aga maksimaalselt paari kuu pärast on kõik muutunud. Ei ole raha, ei saa seda, ei saa teist.

Ja nõuaks ma siis midagi suurt. Ma ei olegi kunagi midagi nõudnud, isegi siis, kui on olnud need nn head ajad. Ei mingeid restorane ega kalleid ehteid, ei riideid, ei midagi. Mõne väikse tee, mõne autosõidu.

Mina mõtlen suhtest nii, et see on andmine. Naisena olen ma igal juhul andja, igal võimalikul moel. Kui ma pesen pesu, siis ma ei tee vahet, mis on sinu pesu, mis on minu pesu. Või koristades-triikides. Oma pere eest hoolitsedes ei hoia ma end kuskilt tagasi. Ma panustan majapidamistöödele nädalas tunde. Ja kui mees teeb vahet, mis on minu raha ja mis on sinu raha ning tahab minu arvelt kokku hoida, siis ma tunnen, et olla selles suhtes on palju halvem kui oli üksi.

Tänapäeval taotlevad mehed vist naistega suuremat võrdsust, aga mulle see ei sobi. Kulude ja arvete pooleks jagamine tekitab minus tunde, et mina olen igal juhul kaotaja. Võrdsust ei saa kunagi olla. Mis puudutab majapidamist ja laste kasvatamist, siis naine teeb igal juhul rohkem, rääkimata sünnitamisest.

Nii et kui ma tunnen, et minu eest ei hoolitseta, siis mul ei teki turvatunnet ega julgust peret luua. Kas ma mõtlen ja tunnen valesti?