Millest tuli ministeeriumi ebaõnnestunud kommunikatsioon NATO otsuse kohta? Vastab Ilmar Raag
Kui paar päeva tagasi teatati, et 1. septembrist väheneb Balti õhuturbes osalevate lennukite arv kaheksani, oli Eesti kaitseministeeriumi kommentaariks, et põhimõttelisi otsuseid NATO kohalolu vähendamise kohta Balti riikides ei ole tehtud. Hiljem öeldi, et lennukite arvu vähendamine vastab tõele.
Avalikus suhtluses näeme vähemalt kahte erinevat ebaõnnestunud kommunikatsiooni tüüpi. Üks on teadlikust valikust tingitud valed otsused ja teised on seatud ootuste vale hindamise ehk tööõnnetusega, sõnas valitsuse psühholoogilise kaitse ja kommunikatsioonibüroo nõunik Ilmar Raag.
NATO lennukite puhul võib Raagi sõnul rääkida just sellest, et Eesti vastutavad ametnikud ei osanud arvata, et muudatused Leedus ja Poolas võivad Eesti ajakirjandust erutada. "Kui me vaatame faktidele näkku, siis võime esitada küsimuse, kas Ämaris paiknevate hävitajate arvus on muudatusi? Ei ole. Pigem vastupidi. Ründelennukite A10 visiit Eesti pigem näitab jätkuvat trendi, et NATO kohaloleku osana näeme siin väga võimsaid relvi."
Eesti kaitsepoliitika suurküsimus on endiselt seotud sooviga kutsuda Eestisse tervelt ühte NATO pataljoni, mis oleks üks aste suurem üksus kui 150 meheline kompanii, kes praegu Eestis roteerub. Kuna NATO poliitilisel tasandil ei ole vastu võetud otsust hakata vähendama üldist kaitsevõimekust Balti riikides, siis on arusaadav, et Eesti ametnikud tõrjusid ajakirjanduse ärevust: "Chill, ärge erutuge," kirjeldas Raag. Tulemuseks oli see, et kaitseministeeriumi ja NATO sõjalise poole kõneisik edastasid justkui vastupidist sõnumit. Kummatigi oli vasturääkivus ikkagi näiline. Probleem oli perspektiivide erinevuses. NATO käsitleb Poolat ja Balti riike ühtse tervikuna, samal ajal kui eestlased muretsevad eelkõige oma kodukamara ehk oma vastutusala eest.
Sealt samm edasi jäi aga ka Eesti ajakirjandusel pool tööd tegemata, sest ei vaevutud uurima, kas Poola ja Leeduga seotud õhuturbelendude vähenemine on tehniline küsimus (näiteks seotud näiteks lennujaama remondiga Poolas) mida kompenseeritakse muul viisil või on selle taga poliitiline otsus muuta NATO kohalolekut regioonis. Teisisõnu ajakirjandus ei osanud vahet teha NATO poliitilisel ja sõjalisel poolel.
Kui aga rääkida teoreetiliselt, siis oleks väga loogiline, et kui Eesti teaks tegelikult NATO seisukohtade muutusest, siis peaks ta loomulikult sellest Eesti avalikkust nii vara kui võimalikult informeerima. Tõsi, ma ei suhtle otseallikatega, aga välisajakirjanduse põhjal ma ei näe praegu trendi, et NATO oleks muutmas oma suhtumist Venemaa jõupoliitikasse, kirjeldas Raag.
