FOTOD: Ajaloolisele fotole jäänud ja sõjakoledustest elusana pääsenud tüdrukust on sirgunud naine, kes jagab oma traagilist lugu kogu maailmaga
Pildil on 9-aastane Kim Phuc, kelle lugu ka nüüd, 43 aastat hiljem, liigutab inimesi üle kogu maailma. "Ma jään alati mäletama seda kohutavat päeva, mil me jooksime oma elu eest", ütles Kim Phuc CNNile. Öeldakse, et selle pildi figureerimine aastal 1972 ajalehtede esikaantel kiirendas Vietnami sõja lõppu: pilt ilmus seitse kuud enne Pariisi rahulepingut, mis sätestas USA vägede tagasitoomise Lõuna-Vietnamist.
Alguses vihkas fotot
Nüüd elab Phuc Kanadas Toronto lähedal. Ta on 52-aastane abielunaine, tal on kaks last. Phuc ja ta abikaasa taotlesid rahvusvahelist kaitset Kanadas rohkem kui 20 aastat tagasi.
Phuci sõnul vihkas ta alguses seda fotot: see valmistas talle piinlikkust, see oli tema jaoks väga isiklik, püüdes kinni hetke tema piinadest pärast seda, kui ta oli saanud pihta lennukilt langenud süüteseguga, mis kõrvetas ta kaela, selga ja kätt.
Phuc tunnitab, et keegi poleks teda süüdistanud, kui ta oleks end distantseerinud sellest pildist, kuid seda ta ei teinud.
Pärast pikka kannatamist taipas Phuc, et kui tema valu ja hetk terrorist poleks püütud sel hetkel filmile, siis pommitamine – nagu paljud teised sõjaõudused – oleksid võinud ajaloost kaduda. Phuc hakkas mõtlema, kui palju see foto ühiskonnale annab.
Sellest fotost sai midagi palju enamat, kui ühe õõvastava hetke kirjeldus - sellest sai Phuci teekond sisemise rahuni. "Ma taipasin, et ma ei saa sellest pildist põgeneda, ma tahtsin minna tagasi, töötada selle pildiga rahu nimel. Ja see oli minu otsus."
Sõjaõudustest hirmul tüdrukust on saanud sooja südamega, rahulik ja kütkestav naine. Lisaks sellele on ta mentor ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) heatahte saadik. Phuc reisib igal aastal mööda maailma ringi ja räägib oma pääsemise lugu, et tõsta teadlikkust sõjajõhkrustest.
Lisaks oma ÜRO tööle, alustas Phuc heategevusprogrammi Kim Foundation International, et aidata lapsi, kes kannatavad sõjakoleduste tõttu, nagu juhtus temaga mitukümmend aastat tagasi. Selle missioon on sõja tõttu orvuks jäänud lastele haiglate, koolide ja kodude ehitamine.
Fotograaf viis haiglasse
1972. aastal elas Phuc Vietnamis külas nimega Trang Bang. Tema ja ta perekond olid varjul ühes templis, kui nad kuulsid peakohal sõjalennukeid lendamas. Kartes, et neid võidaks pommitada, jooksid nad välja just hetkel, mil pommid õhkasid kogu templi ümbruse. Pommide õhkamisel vallandus napalm, kergesti süttiv vedelik, mis klammerdub inimese naha külge, põhjustades kohutavaid põletushaavu.
Phuc mäletab meeletut kuumust ja piinavat valu. Ta viskas põlevad riided enda kehalt maha ja jooksis mööda maanteed ohutuma paiga poole. Mõned hetked hiljem tegi noor 21-aastane sõjafotograaf Nick Ut oma elu parima foto. "Ma vaatasin läbi tumeda suitsu ja ma nägin tüdrukut paljalt jooksmas," ütles Ut CNNile. Kui Phuc fotograafile lähemale jõudis, nägi Ut osa tema nahast maha tulemas - tüdruku põletused olid tõsised. Ut pani kaamera maanteele maha ja üritas tüdrukut aidata, valades vett haavadele ja kattes alasti tüdruku mantliga.
Ta viis Kim Phuci ja teised lapsed haiglasse. Phuc oli rohkem kui aasta erinevates haiglates. Tema pere kartis, et väike tüdruk ei ela seda üle. Tal oli palju valusaid naha siirdamise ja teisi operatsioone.
Taastudes viimaks oma füüsilistest haavadest, ei leidnud Phuc vaimset rahu. Ta soovis isegi, et ta oleks surnud. Ta mõtles, et kui ta sureks, siis ta ei pea vaimselt kannatama, füüsiliselt ja emotsionaalselt.
Ta hakkas vastuseid otsima ja tutvus erinevaid religioossete tekstidega. 19-aastaselt sai temast kristlane, Phuc palvetas ja palus abi ning õppis andestama. Nüüd näeb ta seda kuulsat 1972. aastal tehtud pilti kui ühte paljudest õnnistustest. "Ma tahan Jumalat tänada, et ta päästis mu elu, kui ma olin väike tüdruk. Mul oli teine võimalus olla elus, olla terve, olla armastatud ja õnnistatud ning aidata teisi inimesi," sõnas Phuc.
