Tegelikkus Vene relvastuse seisust: vanad tankid on eluohtlikud ja uued olemas vaid paberil
Uuriva ajakirjaniku Vladimir Voronovi pikk analüüs Vene relvastuse tegelikust seisukorrast ilmus pealkirja all "Tankid paraadi jaoks" Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus veebilehel. Delfi avaldab selle RVE/RV loal, osade kaupa selle nädala jooksul.
Pärast seda kui riikliku infoagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov avas kõigi silmad asjaolule, et Venemaa on ainus riik, mis on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks, hakkas Vene meedia tões ja vaimus arutama, kui palju rakette Topol-M on vaja USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania maa pealt pühkimiseks, ning mitu tundi võtab Vene tankidel aega Varssavisse ja Berliini jõudmine.
Selle aasta 9. mail toimunud enneolematult grandioosne võiduparaad Moskva Punasel väljakul ja sellega kaasnenud ülivõrdes kommentaarid ei anna mitte ainult ettekäänet, vaid ka võimaluse hinnata realistlikult Vene armee supermoodsa relvastuse asjade seisu.
Tõelised tankid ei karda pori
Uusima sõjavarustuse kiidukampaania jõudis oma haripunkti võidupäeva paraadil 2015. aasta 9. mail. Seda tehnikat, mida sel päeval üle Punase väljaku veeretati, ülistati kui imerelva, mis on võimeline igasse lahingusse pööret tooma. Ametlikus kommentaaris domineerinud epiteedid olid „legendaarne“, „unikaalne“, „uusim“, „ultramoodne“, „võrdväärset mitte omav“ ja „maailma parim“.
Tipphetk oli tank T-14 Armata, mida näidati avalikkusele esimest korda, ning selle ülistamisel ei hoitud end tagasi. Asepeaminister Dmitri Rogozin kuulutas lausa, et lääs on tankiehituses Venemaast 20 aastat taga.
Uudisteagentuurid kuulutasid ekstaatiliselt kooris: „peaaegu vigastamatu kõrgtehnoloogiline süsteem“, mis on võimeline „üheaegselt jälgima kümneid sihtmärke maapinnal ja õhus ning mis on varustatud unikaalse komposiitsoomuse ja elektrooniliste süsteemidega, millel pole kuskil võrdset“, mis suudab „tuvastada ja neutraliseerida lõviosa ohtudest“, ning, ütlematagi selge, „tulistama distantsilt, mis on parimale NATO tehnikale kättesaamatu“. Isegi T-14 peamisel rivaalil, Saksa Leopard 2-l „ei ole mürske, mis oleksid võimelised Armata soomust läbima“. Veelgi enam, Armata suurtükk "on täpsem kui moderniseeritud Leopard 2A7 Rheinmetall L/55 120-millimeetrine suurtükk“ ning „Vene suurtüki vastupidavus on oma rivaalide omast selgelt üle“. „Öelda, et uue tanki tehnilistel näitajatel pole võrdset, on alahindamine. Need on teiste riikide peamiste lahingutankide omadest üle,“ kiitles Venemaa valitsuse ajaleht. Tanki torn pole mitte ainult mehitamata, „selle juhtimissüsteem on täielikult digitaalne“ ja meeskond on paigutatud spetsiaalsesse soomustataud kapslisse, mis on „Vene tankitööstuses tohutu samm edasi“. Veelgi enam, USA tanki Abrams suurtükk „pole läbinud mingit märkimisväärset uuendust enam kui 25 aastat ning see on vaid Saksa Rheinmetalli suurtüki litsentsi alusel toodetud koopia, mille näitajad on tegelikult üsna tagasihoidlikud“.
Need halvustavad märkused öeldi suurtüki kohta (L/55), mida sõjalised eksperdid tunnistavad peaaegu universaalselt tänapäeva parimaks tankirelvaks. Armata suurtükki ei ole tegevuses nähtud, kui üldse, siis on seda näinud valitud grupp isikuid salajastes kohtades.
Valitsuse ajaleht jätkas Armata võrdlemisega hävituslennukiga T-50: „Need varustatakse unikaalse radariga, mis suudab korraga jälgida kuni 40 sihtmärki maapinnal ja 25 õhus ning võimaldab visuaalselt jälgida territooriumi, mille raadius on sada kilomeetrit“.
Tuleb tunnistada, et selleks, et Armata midagi sellist teeks, peaks ta kõigepealt õhku tõusma ning vaevalt aitaks seegi: ründekopteritele Ka-52 ja Mi-28 paigutatavate radarite Arbalet tuvastusala on vaid 30-57 kilomeetrit ning see suudab korraga jälgida vaid kümmet sihtmärki.
Armeel on ilmselgelt õigus ning tanki väljatöötajad on üle andnud ebarahuldava šassiiga toote, mis vajab pikaajalist parandamist. Isegi kui armee tankistid olid osaliselt süüdi, on need ikkagi väljatöötajad, kes peavad seletusi andma. Tank on selgelt tujukas, seda on raske juhtida ning ta sõltub liiga palju juhtide oskustest.
Tegelikult ei ole millelgi eelpool öeldust vähimatki tähtsust. „Kui sõda tuleb homme ja me suundume rindele...“ ei ole need Armatad, millega kõik sõidavad, vaid eelmiste põlvkondade tankid: ühtki tanki ei ole teenistuses; neid pole veel relvastusse võetud. Tõesti, need polnud veel tootmis- ega isegi eeltootmismudelid. On vaid mõned eksperimentaalse prototüübi näidised, mis tehti, nagu näib, paraadi jaoks. Uue tanki imepärastest omadustest pole mõtet rääkida isegi hüpoteetiliselt, selle taktikalised ja tehnilised parameetrid on teada ainult paberil. On toimunud esialgsed tehasekatsetused, kuid veel mitte katsetusi polügoonil, sõjaväelaste ega valitsuse inspektorite poolt. Alles pärast kõike seda saab riiklik komisjon otsuse vastu võtta. Tank tuleb anda sõjaväe kätte katsetusteks erinevates maastiku- ja kliimatingimustes. Lõppjäreldus on, et praegusel hetkel ei olemas mingit tanki T-14 Armata ei õiguslikult ega füüsiliselt. Paraadil näidati võimaliku tulevase baasmudeli eksperimentaalset prototüüpi.
Ukraina konflikt „tegi selgeks, et jalaväe lahingumasinad BMP-1/BMP-2 on lahingus praktiliselt kasutud ja kannavad suuri kaotusi.“
Copyright (c) 2015. RFE/RL, Inc. Reprinted with the permission of Radio Free Europe/Radio Liberty, 1201 Connecticut Ave NW, Ste 400, Washington DC 20036.