Tegelikkus Vene relvastuse seisust: kas läänest ollakse maha jäänud kümme aastat või igaveseks?

Kreml on veetnud aasta pärast Krimmi annekteerimist ja sõja vallapäästmist Donbassis sõjalise vaimustuse seisundis. Propaganda on kuulutanud lõputult Vene relvade üleolekut lääne omadest.

Uuriva ajakirjaniku Vladimir Voronovi pikk analüüs Vene relvastuse tegelikust seisukorrast ilmus pealkirja all "Tankid paraadi jaoks" Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus veebilehel. Delfi avaldab selle RVE/RV loal, osade kaupa selle nädala jooksul.

Pärast seda kui riikliku infoagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov avas kõigi silmad asjaolule, et Venemaa on ainus riik, mis on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks, hakkas Vene meedia tões ja vaimus arutama, kui palju rakette Topol-M on vaja USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania maa pealt pühkimiseks, ning mitu tundi võtab Vene tankidel aega Varssavisse ja Berliini jõudmine.

Selle aasta 9. mail toimunud enneolematult grandioosne võiduparaad Moskva Punasel väljakul ja sellega kaasnenud ülivõrdes kommentaarid ei anna mitte ainult ettekäänet, vaid ka võimaluse hinnata realistlikult Vene armee supermoodsa relvastuse asjade seisu.

Suurtükid lähevad lahingusse jalad ees

Suurtükke on ülistatud mõõdukamalt kui soomustehnikat, peamiselt on loorberitega pärjatud iseliikuvat haubitsat 2S35 Koalitsija-SV. Enne paraadi teatati, et sellel on kahe 152-millimeetrise haubitsaga torn Armata šassiil ja pole olemas midagi sellega võrreldavat. Midagi läks siiski valesti, sest „uus“ Koalitsija-SV, mida paraadil näidati, oli asetatud vanas stiilis kuueteljelisele šassiile, mida kasutatakse T-72/T-90 seeria tankidel ning sellel oli vaid üks raud. Oleks raske ülesanne näha selles iseliikuvas haubitsas täielikku innovatsiooni. See arendati välja aastatel 2002-2006, kuid teenistusse pole seda veel võetud. Selle juures kasutatakse 1976. aastal välja töötatud ja alles 1989. aastal teenistusse võetud iseliikuva haubitsa 2S19 Msta-S-i šassiid. Praegu erineb uus iseliikuv haubits oma eelkäijast vähe, vaatamata torni radikaalselt erinevale ehitusele. On väidetud, et uuel haubitsal on kaks korda suurem laskeulatus kui Msta-S-il ja isegi NATO iseliikuvatel haubitsatel.

Vene suurtükkide peamine puudujääk üldiselt on siiski „tulista ja unusta“ juhitavate mürskude puudumine. Sellised Vene mürsud nagu Krasnopol, Kitolov, Santimetr jne sihitakse laseriga määratud sihtmärgile, seades elud ohtu: moodsas sõjas saab sihturi asukoha kiiresti kindlaks teha. Isegi kõige arenenumad Vene süsteemid vajavad sihtmärgi vähemalt lühiajalist valgustamist. Veelgi enam, selle võimalikkus ise sõltub suuresti ilmastikutingimustest: Vene juhitavad mürsud on kasutuskõlbmatud, kui on madal pilvisus, udu või vihm. Ka nende laskeulatus pole kuigi suur.

„Meie partnerid“, nagu Putin armastab läänt nimetada, on palju paremas seisus. Ameerika „tark“ mürsk Excalibur (katsetatud lahingus Iraagis) ei vaja sellist sihtimist, teda juhitakse GPS-i abil ja tal on suurem laskeulatus kuni 57 kilomeetrit.Täpsuse, purustusjõu ja laskeulatuse poolest pole sellel tõesti võrdset. Ainsad võistlejad on teine „tulista ja unusta“ mürsk, Saksa SMArt 155, Prantsuse 155-millimeetrine mürsk ADC autonoomse radarjuhtimisega ja analoogne Rootsi 155-millimeetrine BOSS. Need mürsud on väga kallid, aga neid saab kasutada iga ilmaga, nad ei nõua operaatorilt sihtimise ajal eluga riskimist ning nad lahendavad probleemid lahinguväljal mõne lasuga.

Venemaa hilinemise tagajärjed seda tüüpi laskemoona väljatöötamisel on selged ning see on Vene elektroonika katastroofilise mahajäämuse tulemus võrreldes läänega.

18 kuud tagasi ilmus artikkel Vene suurtükiväe võimekuse allakäigust sõjatööstuse ajakirjas. Selle karm pealkiri oli „Kas me oleme maha jäänud kümme aastat või igaveseks?“ Autorid märkisid Vene suurtükiväe toetuseks mõeldud luurepõhiste projektide ja automatiseeritud sihtimissüsteemide katastroofilist mahajäämust. Halastamatult tehakse järeldus, et asjade seis Vene suurtükiväes „ei vasta moodsa sõjapidamise nõuetele“. Aeg, mis kulub tulekoordinaatide määramiseks on Esimese maailmasõja tasemel ning kommunikatsioonisüsteemid ja andmete edastamine väejuhatuselt ja vaatluspostidelt tulepositsioonidele ei ole paranenud Teisest maailmasõjast saadik.

Vaevalt on see üllatav, kui Vene relvajõudude põhiline navigatsioonivahend on topograafilise mõõtmise sõiduk, mis on välja töötatud 1940. aastatel. See on kõigi peamiste integreeritud raketi-, suurtükiväe- ja õhutõrjesüsteemide, raketiheitja Smertš ja õhutõrje raketisüsteemi S-300 erinevate versioonide põhikomponent. Mõõtesõiduki standardvarustuses on automaatmärkur, teatav odograaf, mis oli tuntud vanadele kreeklastele ja roomlastele.

Loomulikult ei olnud 2015. aasta võiduparaadis midagi eriti originaalset. See on pika aja jooksul kinnistunud nõukogude traditsioon liiva silma heitmiseks piilujatele, näidates võltstehnikat, makette või parimal juhul „tellimise peale tehtud“ näidiseid.

Võibolla peaks meelde tuletama, et selliste tohutute tehnoloogilise arengu demonstreerimise jaoks korraldatud paraadide mõte on pärit Hitlerilt. Paraadid igal mõeldaval puhul tekitasid sakslastes elevust ning tõstsid militarismi vaimu ja tekitasid uhkust armee taassünni üle. Samal ajal oli see füüreri isiklik jumalikustamine ning Kolmanda Reichi relvatööstuse saavutuste demonstreerimine.

Stalin võttis idee üle, sest ka tema pidi kuulutama industrialiseerimise edu ja esitlema triumfeerivalt oma isikliku võimu koondumist. Üks kõige vaatemängilisemaid Punase väljaku paraade korraldati 1934. aasta 9. veebruaril kommunistliku partei „võitjate kongressi“ auks, millega tähistati esimese viisaastakuplaani kuulsusrikast täitmist. Soomustehnika enneolematu küllus oli rabav ning sündmust kirjeldati „terase ja masinate paraadina“. 1930. aastate paraadide tippsaavutus oli koletislik viie torniga tank T-35, mida naljatamisi kutsuti „viiepealiseks draakoniks“. Draakon kolistas eesmärgikindlalt üle munakivide, kuid lompe kohates jäi kinni.

Hruštšovi ja Brežnevi ajal näidati paraadidel olematute rakettide makette, et ameeriklasi lollitada. Üle Punase väljaku lennanud lennukid polnud veel tootmisse läinud ning pommitajad tegid ringe, et veenda igaüht, et Nõukogude Liidul on neid kümneid või sadu rohkem kui tegelikult oli.

Copyright (c) 2015. RFE/RL, Inc. Reprinted with the permission of Radio Free Europe/Radio Liberty, 1201 Connecticut Ave NW, Ste 400, Washington DC 20036.