REPORTAAŽ PIHKVA KOHTUST: Kohver võttis otsuse vastu selge üleolekuga
Venemaa kohtukull nokkis täna vastavalt plaanile. Kui enne istungit sai ajakirjanikega omavahel arutatud, et kas antakse 14 või 15 aastat (kohtunik peab ju olema sõltumatu ega saa prokuröriga täiel määral nõustuda), siis Pihkva oblastikohtust tulnud sõnum oli selgemast selgem.
Võrreldes esimese korraga, kui käisin Pihkvas Kohveri protsessi vaatamas, on nüanssides toimunud muutused. Saali kohal särab tuli "käib istung" oma täies hiilguses. Tablool helgivad rohkete paragrahvidega Eston Kohveri ning kohtuniku Julia Ulanova nimed. Tegemist on uue kohtunikuga, kes algul istungeid juhatanud kohtu eesistuja (kelle nime algul ametlikult saladuses hoiti) välja vahetas. Kas tähendas väiksema kaliibriga õigusemõistja ametissepanek, et Venemaa ei taha Kohverit väga suure kella küljes hoida või tekkisid kõrgemal kohtunikul isiklikud probleemid, jääb spekulatsioonideks nagu suurem osa muudki kogu selle juhtumi juures.
Kohturuumi lastakse veerand tundi hiljem
Kohus pole enam nii täpne. Sisse lastakse mitte 10.00, vaid oma veerand tundi hiljem. Klaaspuuris oma saatust ootavat Kohverit valvavad FSB-lased pole enam mitte rohelised mehikesed, vaid mustad varesed. Kohver ise on riietatud peaaegu et "pidulikult" – roosade ja mustade kitsaste pikktriipudega triiksärk seljas. Kui tema kehakeel midagi väljendab, siis täielikku tülpimust.
Saabub kohtunik kahe eesistujaga. Kokku kaks punastes talaarides naist ja üks mees. Laskuvad kõrgelt ülevalt, kus võimsad lambid annavad tuge klaasitud katuseluukidest sisse kiirgavale päikesele. Kõik tõusevad. Umbes 15 inimest, valdavalt ajakirjanikud, kolm Eesti diplomaati ja Euroopa Liidu poolt vaatlejana saabunud poliitikaohvitser Carlos Brito.
Seekord ikka saali lubatakse. Vahepeal pandi protsess täiesti lukku. Aga täna – palun väga. Vaadake, kuulake, joonistage. Aga pildistada, salvestada ei tohi. Ega keegi ei põhjendagi, miks mitte. Salvestavad aparaadid tuleb ära anda kappidesse, telefonid ette näidata, et tõesti enam ei töötaks.
Kohtunik loetleb protsessi osalisi – süüdistajat, kaitsjat, Kohverit ennast. Loeb kaitsealuse kohta andmeid: sündinud Kohtla-Järvel, neli last, varem karistamata, töötab Tartus KAPOs. Kiirelt jõuab paragrahvirägastik esimeste "aastateni" - 12. Esimese hooga mõtlen, et mis, nii vähe? Aga see on kõigest spionaaži eest. Siis kolm. Siis veel üks. Siis rahatrahv. Kokku 15.
Kohver kõigutab end, käed selja taga, ning vahib lakke. Kui keha saaks kõnelda, ütleks ta: igav, midagi uut siit teada ei saa. Paar korda eksivad silmad publiku peale. Aga mingit üllatust siit vastu ei vaata. Oleks ka väga kummaline, kui siin miskit enam väga jahmatada suudaks.
"Ponjatno!" kuulen elus esimest korda Kohveri häält, kui ta kinnitab, et on otsuse sisust aru saanud. Ülejäänud teadetele edasikaebuse ja muu kohta reageerib ta vaid kergelt üleoleva peanoogutusega. Mis siin temast ikka sõltub.
Kohus teeb veel teatavaks, et Jevgeni Aksjonov saab oma töö eest "märkimisväärse" honorari 9600 rubla (130 eurot). Ja et Vene riik vabastab Kohveri selle koormise kandmisest.
Kõik.
Publik välja.
Veel korra suudan Kohvriga luua silmside ning korraks lehvitada – ja siis mattub ta jälle FSB masinavärki. Edasi jahvatavad avalikkuse jaoks juba tuttavad näod. Saatkonna esimene sekretär Tuuli Pärnsalu teeb avalduse, kus teatab, et Eesti ei pea kogu sündinut õiglaseks. Vene ajakirjanikud tema vastu huvi ei tunne. Advokaat Aksjonov räägib enam-vähem ühe hingetõmbega, et ootas küll pehmemat karistust, aga asi seegi, et kohus võttis üheksast piiriületusepisoodist neli maha. Pehmendavaid asjaolusid tuli ka – ikkagi neli last. Nii see aastake maha tuligi.
Advokaat nuriseb, et Eesti riik pole talle Kohveri kaitsmiseks mingit tuge andnud. Ainsad materjalid, millega ta töötada sai, olid süüdistuse omad. Ta nendib, et eks nii peabki olema: kõik töötavad ju riigisaladustega. Aga ta ei näi ka sedamoodi, nagu usuks nähtud tõendite puhul, et Kohver võiks süütu olla. Õigupoolest olla Kohver ainuke inimene kogu protsessi vältel, kes enda süütust uskus, tuleb ühest mõttearendusest välja.
Mäng käib kohtust kõrgemal
Ja edasikaebus? Sõltub Kohverist (nii nagu sõltus loobumine kahest Eesti riigi poolt määratud advokaadist). Aksjonov ei kõla väga sedamoodi, et edasikaebus tuleb. Tähendaks see ju kohtu legitiimsuse tunnistamist. Mida see annakski? Veel aasta võrra väiksemat karistust? Võimalik. Annaks hingetõmbeaega enne Vene kolooniaid, kuhu võidki kaduda? Seda küll. Lefortovo on ikka parem kui Tšitaa. Aga mäng hakkab käima niikuinii kohtust kõrgemal. Juba teevad oodatud avaldusi Eesti ja liitlaste poliitikud. Varsti hakkavad kerkima tõsiselt küsimused, et mis tehingu käigus ta välja vahetada. Enne otsust polnud see nii kohane.
Luure ja riigisaladusega seotud asjad jätavad ruumi üksnes spekulatsioonideks. Tegemist on valdkondadega, kus valetamine võib olla aeg-ajalt kohustuslik. Kes teab, kui avatud paistaks taoline protsess, kui Eesti oleks väidetavalt pidanud enda territooriumil kinni hoopis relvastatud Vene eriteenistuse töötaja. Ja siis see hübriidne propagandasõda. Föderaalseid kanaleid täna näha polnud. Kas ikka tähendab see, et Kohver tahetakse kuidagi vaikselt kaelast ära saada? Võimalik. Rohkem annab välja lugeda ehk tänasest Vremjast. Kas ta seal on. Kui pikalt ruumi leitakse. Ja mis peamine: mis pildimaterjal kohtuasja saadab.
