Tunne Kelam: Vardo Rumesseni rolli on võimatu ülehinnata 1991.a augusti otsustavatel hetkedel Toompeal
Vardo Rumessen oli ainulaadne loovisiksus, Eesti rahvuskultuuri edendaja, silmapaistev pianist ja muusikateadlane, Eesti iseseisva riikluse taastajaid. Erakordse missioonitundega inimene, selge seisukohaga põhimõttelistes väärtusorientatsioonides, kes ei laskunud kunagi kompromissidele kvaliteedi ega tõe arvel.
Teenides jäägitult Eesti kultuuri ja iseseisvuse ideaali, osutas ta isikliku algatuse ja eeskujuga, et ka kõige ebasoodsamais tingimustes on võimalik saavutada uskumatuid tulemusi. Avastanud ja taastanud unustuse hõlmast Eesti muusika suurteose – Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase Lähetamine“, viis ta selle Eesti avalikkuse ette ja seejärel maailma teadvusse Eesti jaoks kõige kriitilisemal poliitilisel perioodil. „Joonase lähetamise“ sõnum – orjastatud rahva võit võõrvõimu üle – valmistas oma ettekannetega mõne-aastase vahega vaimselt ja moraalselt ette Eesti riigi järgnevat taasärkamist unustuse hõlmast.
Rumesseni tunnetuses põimus Eesti kultuuri taassünd, väärtustamine ja tutvustamine orgaaaniliselt Eesti riigi taassünniga. Ta ei jäänud kõrvaltvaatajaks, vaid osales täie pühendumisega rahvuslik-demokraatliku poliitilise keskkonna kujundamisel, alates osalemisest esimeses Hirvepargi miitingus 1987 ning järgnevalt Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ridades (alates 1989). Vardo Rumessen oli Eesti ajaloo suurima kodanikualgatuse – Eesti kodanike komiteede liikumise - eestvedajaid, olles 1989 EV kodanike ajutise sidetoimkonna liige ning järgnevalt EV kodanike peakomitee liige. Valitud 1990 Eesti Kongressi ning seejärel selle täitevorgani – Eesti Komitee liikmeks – toimis ta aktiivselt niihästi Eesti taotluste tutvustamisel välismaal kui rahvusliku kodakondsuspoliitika kujundamisel.
Vardo Rumesseni rolli on võimatu ülehinnata 1991.a. augusti otsustavatel hetkedel Toompeal. Kuuludes läbirääkimistel ülemnõukoguga Eesti Komitee 4-liikmelisse delegatsiooni, aitas ta oluliselt kaasa rahvusliku kokkuleppe saavutamisele, mis tugines rahvusriigi ja õigusliku järjepidevuse alusele. Põhiseaduse Assamblees juhtis ta kodanike põhiõiguste toimkonda; tema taotlusi väljendab kõige paremini meie põhiseaduse määratlus Eesti riigi mõttest – tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Rumessen oli Riigikogu liige 1992-95 ning 1999-2003.
Vardo Rumesseni lähenemist kõigile eluvaldkondadele kandis terviklikkuse ja ehtsuse taju. Temas on põhjust näha Eesti kultuuri ja riikluse arhitekti, kel oli selge nägemus niihästi muusikateose kui ka poliitilisete struktuuride arenguloogika suhtes, kes kavandas ning ehitas rahvusliku kultuuri hoonele uusi talasid, lisas sellele kõrgust ja Tobiase „Sanctuse“ säravate kõrgusteni küündivaid sihte. Võime vaid tõdeda, et tegemist on kultuurihiiglasega, kelle tegevuse diapasoonile ega mitmekülgsusele ei leidu võrdset.
Eesti klassikaliste heliloojate, eriti Eduard Tubina, Mart Saare, Eduard Oja tutvustamine kaasaegsetele, Tubina festivalide korraldamine ning Tubina ühingu asutamine, kümnete nootide ja helisalvestiste sissemängimine ja väljaandmine, sajad kontserdid, Eesti heliloojaid tutvustavad analüütilised teosed, plaadid Rahmaninovi, Skrjabini, Chopini, Bachi jt muusikaga. Ning lõpuks – Rumesseni eestvõttel püstitatud kümned monumendid ja mälestustahvlid Eesti heliloojaile. See on pärand, mille läbitöötamiseks ja tutvustamiseks läheb aastakümneid.
Täna võime vaid kogeda sügavat tänutunnet sõbra, kaasvõitleja ning aatekaaslase vastu. Mehe vastu, kelle ideaalide ja sihikindluse ees murenesid poliitilised ja ametkondlikud barjäärid, kahvatusid isekus ja kadedus. Täna sai selgeks, kui väga Eesti vajab uusi Vardo Rumesseneid.
