Edgar Savisaar räägib oma haigusest: suurde pessimismi ma ei langenud, kui sain teada, et olen jalast ilma
"Kõik algas kriimustusest jala peal, mida justkui kass oli tõmmanud küüntega," kirjutas Savisaar. Tema kirjelduse järgi oli kriimustus ta jalal juba enne Bangkokis käimist. Sealt naastes tõusis juba esimesel õhtul palavik. Teisipäeval, 17. märtsil käis Savisaar Eino Baskini matustel ja sõitis seejärel Hundisilmale, kus tema enesetunne oli aga üsna halb ja tõusis ka palavik.
Järgmisel päeval, 18. märtsi, kolmapäeva hommikul sõitis Savisaar Jõgevale, kus haigla peaarst ja Savisaare kauaaegne sõber Peep Põdder ütles, et kõik elulised näitajad on halvas seisus. "Soovitati Tartusse, Maarjamõisasse. Mina arvasin, et aega on küll, puhkan veel päeva Hundisilmal ja siis sõidan kas Tartu või Tallinna arstide juurde. Näib aga, et minu optimistlikust arvamusest suurt ei hoolitud, ja kiirabi viis mind Tartusse."
Alguses arvasid arstid, et Savisaarel on kopsupõletik, ja uskusid, et neljapäeva hommikuks läheb olukord tilgutite ja antibiootikumide abil paremaks. "Tegelikult halvenes öösel olukord kordades. Sai selgeks, et mul on tugev veremürgitus, täheldati elundipuudulikkuse kasvu, lakkasid töötamast neerud, probleeme tekkis ka kopsude ja maksaga. Eriti kartsid arstid, et mu süda ei pea vastu, sest kümmekond aastat tagasi olin infarkti läbi põdenud," meenutas Savisaar.
Tol öösel pandi Savisaar ka hingamisaparaadi alla. Spetsiifiline põletikunäitaja, mis näitab organismis põletikulise protsessi aktiivsust, ulatus 600 milligrammini liitri kohta. Norm on inimesel 10-15 mg liitris. Väidetavalt inimene enamasti sureb, kui see näitaja on üle 300 CRV. Neljapäeva hommikul ütlesid arstid, et tõenäosus ellu jääda on 5-10 protsenti.
Savisaar oli ligi kaks nädalat kunstlikus koomas ja teda püüti eri preparaatidega elus hoida. 23. märtsi, esmaspäeva hommikul tuli kokku konsiilium, kes jõudis järeldusele, et tuleb otsustada, kas "jalg või elu". Savisaare sõnul lapsed valikut tegema ei pidanud, neid üksnes informeeriti olukorrast. "Ma ei tea, kuidas ma ise oleksin arvanud, kui valiku oleksin pidanud tegema. Ilmselt oleksin aru saanud, et ilma selle lõikuseta poleks bakteri hävitustööd suudetud peatada," sõnas Savisaar.
"Suurde pessimismi ma ei langenud, kui sain teada, et olen jalast ilma. Kahtlemata olin kurb ja õnnetu, et pean oma elu teistmoodi elama hakkama. Kuid see elu ei tundunud mulle sugugi haletsusväärne. Mind ei olnud otsustamise juures, sest olin narkoosis ja nägin ilusaid unenägusid," sõnas Savisaar.
Savisaar kirjutas, et 23. märtsi ennelõunal viidi ta järjekordsele operatsioonile, et ta elu päästa, ja alles 29. märtsil, kuus päeva hiljem, avas ta esimest korda silmad. "Kahjuks Tallinnasse tulek venis, sest mitu korda lõi veel välja kopsupõletik ja mind ei lubatud transportida," märkis Savisaar. "Lõpuks saabus see päev, millal mind Maarjamõisa intensiivravipalatist toodi ära Tallinnasse," sõnas Savisaar, kes haiglasse minnes kaalus 104 kg ja sealt 12. mail Tallinna lahkudes 70 kg.
