Lugeja õhukestest kilekottidest: milleks on vaja iga toode eraldi ära pakkida? Isegi kassiirid teevad seda!

Kilekottide kasutamist oleks pidanud juba ammu piirama hakkama. Mina panen alati banaanile, arbuusile, kõrvitsalistele, paprikale, kurgile, õunale ja kobartomatitele, mida vars kenasti koos hoiab, lihtsalt ühe hinnakleepsu peale. Kodus tõmban kleepsu kerge vaevaga maha, ja kuna toodet on niikuinii keemiaga pritsitud ja mitmete sõrmede poolt katsutud, siis pesen kõik väikse harjaga vee all puhtaks.

Kilekotti ei ole vaja. Ka kilepiima ei ole vaja üle pakendada – ma ei vali ju poest katkist pakki! Ka jäätist ei pakenda ma üle, sest ma ei pane seda ju toidukoti põhja, kus see lömmi läheks.

Õhukesi kilekotte kasutan ainult porgandite ja sibulate võtmiseks, aga ikkagi koguneb neid nii palju, et viin neid alatasa maale, kus neid saab uuesti kasutada.

Kasutan ka riidest poekotte. Kui peakski mõni äpardus juhtuma, siis panen koti koos ülejäänud pesuga pesumasinasse ja tõmban tooted niiske lapiga üle – pole probleemi, kuigi mul polegi juba aastaid midagi juhtunud.

Tegelikult on lausa vastik vaadata, kui kergekäeliselt inimesed õhukesi kilekotte kasutavad. Milleks on vaja iga toode eraldi ära pakkida? Kas algupärane pakend läheb siis kotis katki? Ei lähe ju.

Isegi kassiirid topivad neid kilekotte mu toodete ümber. Kas see on ülemuste käsk, et tuletada inimestele meelde, et kilekotte on ikka tarvis? Ei ole ju!