Lugeja: meie maksupoliitika ei ole lihtsalt natuke vale – see on täiesti küündimatu
Miks ma ei imesta, kui rahandusministeeriumi ametnik tõdeb, et Eesti on üha enam muutumas sotsiaalriigiks? Aga sellepärast, et meie maksupoliitika ei ole suunatud rikkuse juurdeloomisele, ettevõtluse soodustamisele rohujuure tasandil ega konkurentsi soodustamisele. Meie maksupoliitika ei ole lihtsalt natuke vale – see on täiesti küündimatu.
Meie ettevõtted alustasid nullist, neile ei antud pikaajalisi laene, ei olnud võimalik investeerida tootlikkuse tõstmisesse. Sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmaksud kokku on meil Euroopa riikidest kõige kõrgemad.
Selge see, et kui enamik ettevõtteid on nõrgad, seadmed ja oskused viletsad ning kogemused väikesed, siis suudavad nad maksta ainult madalat töötasu. Samal ajal on olnud võimuerakondade prioriteet, et mitte mingil juhul ei tohi madalapalgaliste maksukoormus olla madalam kui rikastel.
Nendes tingimustes otsustas Reformierakond, et tuleb hakata tulumaksumäära alandama! Madalapalgaliste võit oli minimaalne, rikkamaid toetati sellega tublisti, ettevõtted aga olid jätkuvalt nõrgad, ega olnud suutelised investeerima töö tootlikumaks muutmisesse.
Võimuparteid otsustasid vabastada ettevõtted tulumaksust, eeldusel et dividende ei võeta, vaid teenitud kasum investeeritakse. Pooltel ettevõtetel pole sellest mingit kasu, sest kasumit ju nagunii ei ole. See lihtsalt kaitseb tänaseid edukaid uute tulijate eest ja annab neile konkurentsieelise.
Nendes tingimustes, kus soositakse tänaseid rikkaid, kus madalapalgaliste maksukoormus on Euroopa üks kõrgemaid ning kus alavääristatakse lihtsaid töid ja nende tegijaid, hakkasid paljud meie ettevõtted uksi sulgema.
Selge see, et noored pagevad Tallinna piirkonda või välismaale. Vanemaealistel ei ole aga muid valikuid kui ennetähtaegne- või töövõimetuspension. 2001. aastal oli ennetähtaegseid pensionäre 2000 ja töövõimetuspensionäre 43 000. Täna on vastavad arvud juba 25 000 ja 96 000!
Enamik rikkuse juurdeloomisele suunatud riike talitab nii, et prioriteediks on madalad sotsiaalhoolekande kulutused, sest kui need on liiga suured, siis on tarvis kõrgeid sotsiaalkindlustusmakse, mis pärsivad ettevõtete konkurentsivõimet, takistavad tootlikkuse suurendamiseks vajalike investeeringute tegemist ja pidurdavad majanduskasvu.
Seepärast maksustab enamik riike madalapalgalisi vähem, et ka nemad saaksid endale töötamisega elatist teenida, mitte ei suru madalapalgalisi sotsiaalhoolekande rüppe. Siis ei ole tarvis takistada majanduse arengut kõrgete sotsiaalkindlustusmaksudega, ettevõtted suudavad investeerida töö tootlikkuse tõstmisesse, toota suurema lisandväärtusega ja nutikamaid tooteid ning maksta kõrgemat palka.
