Lugeja: kui reostusega tahetaks tõeliselt võidelda, siis alustataks pakenditest, mitte kilekottidest

Kui reostusega tahetaks tõeliselt võidelda, siis alustataks ikka algusest ehk tootjast. Kõikvõimalikud pakendid, millesse on mässitud kogu kaup, alustades kartulikrõpsudest ja lõpetades lihaga, moodustavad tõenäoliselt palju suurema osa keskkonda jõudvast prügist kui kilekotid. Paraku, nagu ikka, suurte peale hammas ei hakka, nii et peedistame rohkem väikseid ehk tavatarbijaid.

Teisalt: kujutlegem, et ka tootjad muutuvad hoobilt ökoloogiliseks. Siis oleme tagasi helges nõukaajas, mida paljud ökofännid polegi oma silmaga näinud.

Piimatooted, sealhulgas näiteks hapukoor ja jogurt, topitakse taaskasutatavasse, kuid see-eest üsna raskesse klaastaarasse. Kogu muu kaup pannakse letile lahtiselt ja kunagi ei tea, mitu inimest on jõudnud sinu ostetavat leiba patsutamas käia.

Lihad, vorstid ja kalad pakitakse paberisse, kuid ega sedagi väga raisata – ikka jaopärast, mis tähendab, et enne kui kojugi jõuad, rallib kogu see kraam sul lahtiselt mööda kotti ringi. Lihad ja kalad on pakkepaberi korralikult läbi leotanud ja pärast tuleb hakata riideid ning autoistmeid küürima, poekotist rääkimata.

Kardan, et need "noored rohelised" põgeneksid sääraselt korraldatatud kauplusest ummisjalu. Mitte et reostamist piirama ei peaks, aga istuks ikka enne maha ja mõtleks kõik variandid korralikult läbi. Praegu tundub, et käib järjekordne lahmimine.