Õpetaja: ei ole vaja karta – põgenikud ei jää Eestisse. Selle eest on hoolt kantud!

Kooliõpetaja ja kirjaniku Riina Kanguri meelest ei ole vaja põgenike vastu olevatel eestlastel muretseda – pagulased ei jää Eestisse. Selle eest kantakse hoolt.

Põgenikud, põgenikud, põgenikud.

Pagulased, pagulased, pagulased.

Minu meelest on kogu see hirm nende ees täiesti ülevõimendatud. Õhust tekitatud probleem.

Uskuge mind – meil tõesti pole vaja neid karta. Või karta seda, et nad siia, Eestisse jääksid.

Sest kujutage endale ette üht sellist pilti: põgenike-pagulaste perekond astub Tallinnas mingi ääre- ja kesklinna vahet vurava bussi või trammi peale, et linna sõita. Võib-olla lähevad nad tööd otsima, aga võib-olla hoopis meie kauni linnaga tutvuma, aga vahest hoopis selleks, et teha tutvust siinsete inimestega, kelle keskel neil oma tulevast elu rajama tuleb hakata.

On varane hommik. Pereisa asub bussikaarti väikese masina eest läbi laskma, aga kogemata kombel põrkab vastu kõrvalseisvat naisterahvast. Pereisa naeratab ja vabandab. Aga vastuseks saab hävitavalt tigeda pilgu. See näib veel jubedam kui pommid, mida ta oma kodumaal nägi.

Arglikult vaatab perekond ringi: inimesed bussis on tüdinud, väsinud, tülpinud, tigedad. Keegi ei naerata. Nad oleks nagu kõik teel hukkamisele. Ja tõesti, mille üle ongi naeratada? Miks peaks? Nad on nagu orjad, kes varavalgel teele aetakse, et õigeks ajaks tööle jõuda ning sellega siis õhtuks ühele poole saada.

Nad on veidi tülpinud, samas kergelt võitlushimulised, kaitsepositsioonil, rusikad taskus valmis: Kas julgeb keegi mulle midagi öelda? Ja kui julgeb, siis ta, kurat, saab ka, mina juba nalja ei mõista!

Ja sa kujuta ette, nüüd astub korraga bussi ka veel mingi pagulaste perekond – ema, isa ja viis last. Mida nemad siit otsivad?!

Tigedad näod pöörduvad nende poole. Issand, kes need veel on?! Ja te vaid vaadake, mis riided neil seljas on! Jube! Mida kuradit nad siit otsivad?! Mingu sinna, kust tulid! Meil endilgi siin raske, õige meil siia veel võõraid vaja… Ja austagu ikka meie kultuuri, sellisel moel ringi käia! Aga oodaku vaid, küll me nad juba paika paneme, meil ikkagi nii ei saa, meil on siin ikkagi kultuur, mida nemad oma metslaste maal pole eales näinud!

Bussis sõitjate pilgud on põrmustavad, ülbed, lahinguvalmis.

Põgenikud kohmetuvad, vahivad maha. Kuidagi piinlik on. Samas – Euroopa seadused justkui annavad õigusi… ja nad on ju ka inimesed! Ning maakera loodi Kõigevägevama poolt kõikidele inimestele.

Aga tigedad näod ei jäta. Nad vahivad järelejätmatult. Vidukil silmadega, alguses veidi kahtlevalt, siis hukkamõistvalt. Siis hakkavad näod sosistama. Pilgud muutuvad kalgimaks. Keegi julgeb naerda turtsatada ja näpuga näidata. Keegi söendab muuseas parajalt kõlava häälega hinnata: tchurka jääb tchurkaks. Selle fraasi peale saab veel teine ja kolmaski julgust naha vahele ja hakkab kõlama juba julgemaid väljendeid: No mis sest saastast tahtagi! See siin pole Aafrika! Mustale näita ust!

Julged sõnaloopijad vaatavad bussis võidukalt ringi – nii tuleb asju ajada! Nad tuleb paika panna! Inimesed on tänulikud, rahulolevad. Üks vanaproua sosistab teisele: ega nendega teistmoodi saagi! Ega saa jah, vastab teine.

Põgenikud näevad, et nad pole teretulnud, et neid vihatakse, põlatakse, et neist tahetakse lahti saada.

Nad mõtlevad, et lähevad parem mõne teise bussi peale, sõidavad hoopis teisele poole linnaotsa. Äkki seal on teistmoodi? Hoopis teine linnajagu ju…? Aga sealgi on kõik sama, ja võib-olla veel jubedamgi. Seal astub korraga bussi üks vanem kogukas daam, võimas jalutuskepp käes ja asub nende lapsi istumiskohtadelt püsti ajama.

“Kas te ei näe, et see on invaliididele mõeldud?!” kärgib ta kepiga vehkides ja hoopis mingis teises keeles karjudes, mitte selles, mida neile põgenike laagris üritati õpetada.

Põgenikud ei saa aru. Nad on alles Eestisse jõudnud, nad ei tea, mida kõik need märgid tähendavad. Nad ei oska veel ka õieti kohalikku keelt, sellest keelest siin rääkimata. Ja ammugi ei saa nad aru siin valitsevast tigedusest.

Põgenike perekond üritab mõelda selle ilusa kontserdi peale, mis nende auks Vabaduse platsil korraldati ja mida neile uhkusega põgenike laagri televiisorist näidati. Nad üritavad mõelda kogu Eestimaa sõbralikkuse peale, millest nii palju meedias räägitakse… ent – need linnaäärsed bussid näitavad hoopis midagi vastupidist. Midagi, mis toetaks igati Jürgen Ligi ideed erakoolid sootumaks ära kaotada, sest seal äkki söendatakse teisel moel inimesi harida ja kasvatada. Äkki üritavad seal südamega haridust jagada? Seda ei tohi mitte lasta juhtuda! Inimesed ei tohi liiga haritud saada. Pole midagi jubedamat, kui südamega haritud inimesed. Siis nad tahavad hakata teisi aitama, ja siis nad tahavad olla korraga inimsõbralikud, humaansed, eurooplased. Ei! Meie jagame haridust võrdselt ettenähtud programmi alusel, sellisel moel, et saame enamus inimesi äärelinna-bussiliini kontingendi tasemele – mitte just hariduseta, aga mitte ka liiga haritud. Seal kuskil keskmisest veidi allapoole, just ja just. PISA testid teevad suures hirmus koolis ära, ent nagu Aristoteles ütles – südameta jagatud haridus on samahea kui harimatus, ja just sellisel tasemel tuleb meil haridusejagamist jätkata ja hoida.

Ning siis see rahvas seal, mõne äärelinna bussi- või trammiliini peal, teeb põgenike-pagulastega oma töö – halvustab, põlgab, materdab oma ülbusega, paneb selgelt paika: meil endilgi siin raske, tõmmake minema.

Sellepärast ma tahaks praegu kõikidele hirmulolevatele Eestimaa inimestele öelda: ei maksa muretseda nii väga selle suure põgenike voolu pärast! Võtame nad kõik vastu ning saadame siis Tallinna äärelinna bussi-trammi-liinide peale mõneks ajaks sõitma. Sealt edasi teeb elu-Jumal-loodus oma valiku ja meil ei ole vaja enam kunagi sellele mõelda. Ei Euroopa liidu kvootidele, ei keskklassi harimisele, ei inimlikkusele. Sest olles mõnda aega Tallinna bussidega ringi sõitnud, põgenevad pagulased ise ummisjalu Eestist minema.

Ja et nad enam kunagi siia tagasi ei tuleks, selle eest hoolitseb Jürgen Ligi oma kindlakäeliste haridusreformidega. Tigedaid, tülpinuid, kibestunud inimesi saab palju rohkem ja ükskõik mis või kes põgenik-pagulane ka kogemata kombel kunagi veel meie maale maandub, põgeneb ta siit tagasivaatamata. Sest sellist ülbelt tigedat massi pole nad mitte sõjaski näinud.

Aga võib-olla ma eksin? Äkki me oleme siiski sõbralikud? Inimlikud?

Ent sellele saame tõese vastuse nende kommentaaride põhjal, mis minu mõtte peale nüüd avaldatakse.