Õpetaja põgenikedebatist: kas me tõesti olemegi metslased?

Kooliõpetaja ja kirjanik Riina Kangur tunneb muret, et need põgenikud, kes siit ummisjalu minema hakkavad jooksma, lähevad pärast laia ilma ning levitavad sõnumit, kuidas seal halli mere ääres elavad ühed metslased, kes tapavad tigedusega.

Ikka ma ei saa teisiti, kui mõtlen aina nende õnnetute põgenike peale. Võib-olla sellepärast, et ma olen ise põgenik olnud ja ma tean täpselt, mis tunne see on, kui sa ei saa omal maal normaalselt elada?

Oma auto jätsin ma mõneks ajaks imekaunile Lõuna-Prantsusmaale ja nii mul ei jäägi nüüd muud üle, kui vurada linna ja äärelinna vahet busside ning trammidega, vaadelda inimesi, nende käitumist, mõlgutada mõtteid. Ning ikka ja jälle kisuvad need mõttemõlgutused õnnetute põgenike peale. Ja et kuidas-oh-kuidas nad ei ole võimelised integreeruma. Meelde tuleb viimati nähtud "Vabariigi kodanikud", kus avaldati arvamust, et me pole suutnud siin elavaid venelasigi integreerida, kuidas me nüüd mõtleme hakkama saada sootumaks teisest kultuuriruumist tulevate inimestega?

Ja mulle meeldis see väljend - “me pole suutnud”. Sest tegelikult nii ongi – kes teine peaks siis sellega veel tegelema, kui mitte meie ise? Aga me ei tegele. Sootumaks vastupidi, me töötame suisa igasugusele integreerumisele vastu. Sest vaadake, mina tõesti ei usu, et meie oma venelasi aitab integreerida see, et me nendega sotsiaalsel pinnal (või ka ärilisel) kohe nende endi keeles rääkima hakkame, et on töökohti, kus nõutakse vene keele oskust, et vene lapsed ei käi mitte eesti koolides, vaid vene koolides (mitte kõik, muidugi).

Ärge saage minust valesti aru – ma hindan väga keeleoskust. “Iga uus võõrkeel on tükk leiba sinu laual” – ütleb juudi vanasõna. Ja seda olen ma nii oma lastele maast madalast sisendanud, kui ka oma õpilastele. Üks tõeliselt haritud inimene peakski vähemalt viit (aga võib-olla seitset? See oleneb, kuhu me harituse piiri tõmbame) erinevat keelt mõistma rääkida, et tänapäeva maailmas hingata ja hakkama saada. Aga kui jutt läheb ühest kultuuriruumist teise integreerumisele – no kuulge! Me ise hakkame nendega nende endi keeles rääkima ja siis läheme neile kallale, et nad eesti keelt pole ära õppinud ega integreerunud!

Veel sada aastat tagasi oli rahvusvaheliseks suhtluskeeleks prantsuse keel. Pärast Teist maailmasõda on saanud lingua francaks ehk globaalseks rahvusvaheliseks keeleks inglise keel. Tegelikult alustas inglise keel kui rahvusvaheline keel oma tõusuteed juba pärast Esimest maailmasõda, kui Versaille rahuleping mõlemas, nii prantsuse kui inglise keeles, kirja pandi ja allkirjastati. Teise maailmasõja järgselt kujunes välja, et rahvusvaheliseks keeleks saab inglise keel, seda eeskätt tänu Ühendatud Rahvaste Organisatsioonile. Rohkem kui 427 miljonit inimest räägib inglise keelt oma emakeelena ja enam kui 950 miljonit inimest räägib seda teise keelena. Nii et siis - miks me ei võiks vene turistide ja suure naabriga rääkida rahvusvahelises, inglise keeles? Ning eesti venelastega eesti keeles? Miks me teeme kõikvõimaliku selleks, et nad mitte kuidagi kohe integreeruda ei saaks?

Kunagi ammu-ammu (oma 20 aastat tagasi) juhtusin Eesti TV-s kuulama intervjuud härra Lauri Leesiga, kus ta arutles just nendel samadel teemadel. Ta rõhutas, et integreerumine saab toimuma siis, kui vene lapsed hakkavad käima eesti koolis, kui neil tekivad eesti sõbrad, kui nad käivad eesti laste sünnipäevadel ja eesti lapsed omakorda nende sünnipäevadel. See on integratsioon.

See, et me ootame (mõnel pool lausa nõuame) eesti rahvalt vene keele oskust igapäevases elus, ei aita eesti venelasi küll kohe mitte kuidagi integreeruda.

Muidugi võib ette tulla ka niisugune juhtum, kus tegemist on sedavõrd väikese lapsega, kes pole jõudnud veel eesti keelt (rääkimata inglise keelest) selgeks saada. Sellisel puhul oleks omal kohal, kui müüja siis väikest kodanikku aidata suudab. Olgu siis vene, araabia, suahiili või mis iganes keeles! Ja vaat siin, sellises olukorras tuleb igasuguse keele oskus igati kasuks.

Mõne inimese jaoks läheb nüüd ehk keeruliseks, et millal siis asuda vene (või mõnes muus) keeles rääkima ja millal mitte? See asi peaks ikka olema kindlalt seadustega paika pandud, eks ole? Kui räägime, siis räägime, ja kui ei räägi, siis ei räägi üldse.

Ai-ai-ai-ai-ai, kas jälle jääb puudu emotsionaalsest intelligentsusest, oskusest teist inimest ja olukorda tunnetada? Aga miks sellest siis puudu jääb? Ahaa! Aga äkki meie haridussüsteem ei pööra sellele tähelepanu? Võib-olla meil ei väärtustata emotsionaalset intelligensust?

Emotsionaalne intelligentsus pole ju midagi muud kui, lihtsalt väljendatuna, inimlikkus. Ent kui üks koolidirektor ise ülbe uhkusega teatab, et teda ei huvita, mis lapsed arvavad, siis – kust need lapsed seda inimlikkust õpivad? Ja nii me kultiveerimegi edasi ühiskonda, kuhu meie ise, eestlased, ei lase teistel integreeruda. Kultiveerime suisa harimatust. Ehk siis – me kasvatame inimesi, kes julgelt väidavad: mind ei huvita, et seal sõda on, meie neid siia igal juhul ei taha; mind ei huvita, et seal lapsed surma saavad, vaadaku ise, kuidas oma sõjaga ühele poole saavad; mind ei huvita, kuidas nad siin hakkama saavad, mina teen igal juhul kõik selleks, et nad mitte ei saaks.

Probleem pole mitte nendes, kes siia elama tahavad tulla, problem on meis endis. Me peame ise endid ravima, kasvatama, harima hakkama.

Margus Tsahknal on õigus, kui ta ütleb, et praegu tuleb burkakeelu-seadus vastu võtta. Praegu tuleb mõelda, kuidas me saaks põgenikud paigutada nii, et nad tõepoolest sulanduksid meie endiga, praegu tuleb mõelda, kuidas nad kiiresti eesti keele selgeks saaksid.

Aga PRAEGU – millega me tegeleme praegu? Me tegeleme hoopis küsimustega, palju neid siia saadetakse, kuidas me seda sugugi ei taha (keegi hõikas lausa televiisorist maha, et “siin neid sallima küll ei hakata”! Kuidas saab seda välja öelda, ilma inimest tundmata?!) ja kuidas nad pole kusagile suutnud integreeruda.

Tulevad nad nagunii – aga see on meie endi teha, kui hästi ja kas nad meie ühiskonda sulanduvad. Ja justnimelt sellega tuleks meil praegu tegeleda.

Kui me ise laseme sisserännanutel siia jõudes luua oma kommuunid, oma koolid, oma kogudused, siis ei saa me ju pärast neid karistada selle eest, mille me ise oleme lubanud korda saata?! Me ei saa ju karistada teisi omaenda rumaluse eest.

Kuigi ma oma eelmises mõttemõlgutuses avaldasin arvamust, et ega need põgenikud siia ju niikuinii ei jää, olles kord tunda saanud meie igapäevast harimatut tigedust (mis õnneks ei õilmitse kõikjal, ärge saage minust valesti aru!), siis täna bussis sõites hakkas mul kuidagi hale ja piinlik – mõelda, kõik need põgenikud, kes siit ummisjalu minema hakkavad jooksma, lähevad ju pärast laia ilma ning levitavad sõnumit, kuidas seal halli mere ääres elavad ühed metslased, kes tapavad tigedusega.

Kas me tõesti olemegi metslased?