FOTO: Naabri satelliiditaldriku asemel leidsin lõpuks siiski ka päris superkuu

Kella panin eeskujulikult helisema 3.12, et mitte ühtegi hetke sellest sündmusest maha magada. Pistsin kohe pea aknast välja, aga Kuud ei näinud. Ilm oli pilves, aga lohutuseks tundus siiski, et on vahelduva pilvisusega. Tõmbasin hommikumantli selga ja jooksin aeda.

Õues oli lisaks pimedusele kõik kuidagi liiga hägune – olin prillid suures õhinas tuppa unustanud, aga Kuud peaks ju ikka ilma prillideta ka nägema, mõtlesin. Selleks pidin väga aia äärde minema, sest muidu varjutanuks suured puud Kuu ka selge ilmaga.

Ja seal ta oligi: väga suur, ümmargune ja kui hästi ette kujutada, siis ka punakas, aga jube madalal - lausa maja katuse kohal. Kuna õues pole enam väga soe, siis läksin tuppa rohkem riideid selga panema ja kohvi tegema, endamisi arutades, et see superkuu on ikka naljakas küll – nii tuhm ja täitsa vales kohas.

Toast prillide ja fotoaparaadiga naastes selgus, et vahepeal on selginenud taevasse tekkinud veel üks kuu, mis asus õiges kohas ja oli tunduvalt eredam. Esimene Kuu mida nägin, oli tegelikult hoopis paar maja edasi asuv satelliiditaldrik.

Hoolimata pilvisusest, vihmasajust, esialgu tuppa unustatud prillidest ning sellest, et kell neli helisema hakanud kirikukellad mind peaaegu kangeks ehmatasid, nägin selle õige, suure ja punase superkuu ikkagi ära.