Lihttööline: Soome minna ei taha, aga Eesti palgast ei jätku enam isegi aluspesu jaoks!
Uurisin tuttava koristaja käest, millist tunnitasu tema tööandja maksab. Kaks eurot ja nelikümmend senti, sain vastuseks. Selle kõrval on minu üle kolme eurone tunnihind ju lausa luksus! Kuupalgaks saan kenasti üle neljasaja euro.
Korteriüüri tasun 260 eurot ja sellele lisanduvad kommunaalid kergitavad summa umbes 350 euro peale. Seega jääb mul omajagu raha ülegi, mille eest teisi arveid maksta. Aeg-ajalt tahaks lähedastele helistada ja see lõbu läheb maksma kümneka. Telerist tahaks vaadata natuke rohkem erinevaid kanaleid kui need vabalevi omad – jälle paarkümmend eurot läinud.
Selle viimase sisse mahub õnneks ka internetiühendus, mida on tingimata vaja, et kodus lisatööd teha. Lisatöö jällegi on vajalik selleks, et oleks võimalik perele midagi süüa osta.
Riiete ostmisest võin ainult und näha. Pesusahtel jääb üha tühjemaks ning uue pesu hindu silmas pidades pean varsti hakkama palja taguotsaga tööd rügama. Õnneks olen leidnud ühe kaupluse, kust saab odavalt vastupidavaid sokke, muidu annaksin oma panust Eesti majandusse juba praegu paljajalu.
Kinos saan heal juhul käia argipäeviti enne kella viite, sest siis mahub pilet minu eelarvesse veel enam-vähem ära. Üldjuhul ei raatsi ma sedagi teha. Teatrist ei maksa rääkidagi.
Ma ei taha Soome minna. Ma ei usu, et elu majanduspõgenikuna on kui lill. Eestis on minu pere ja teised kallid inimesed. Mida ma siis tahan? Tahan, et riigiisad püüaksid elada mõnda aega mõnesaja-eurose kuusissetulekuga. Alles siis võivad nad tulla mulle rääkima patriotismist ja paremast homsest!
