Eesti poliitikud armastavad väga sularaha

Enamik eestlasi hoiab oma sääste pangas, sularaha pole paljudel isegi niipalju kaasas, et enda lõunasöögi eest maksta, kui kaardimaksed parasjagu maas on. Eesti poliitikud on aga erandid, sest paljud neist hoiavad kodus väga suuri summasid. Vähemalt seda nad väidavad.

Kaitsepolitsei esitas 22. septembril Keskerakonna esimees Edgar Savisaarele kahtlustuse, et ta on võtnud sadu tuhandeid eurosid altkäemaksu nii endale kui Keskerakonnale. Osa altkäemaksust anti kahtlustuse kohaselt üle sularahas.

Tänases ajalehes Pealinn teatas Savisaar, et kaitsepolitsei viis tema juurest Hundisilma talust ära mitme aasta jooksul kogutud ja põhiliselt pangast välja võetud säästud. Summat Savisaar ei märgi, aga vaevalt, et kaitsepolitseid huvitas ta rahakotis olev kümneeurone ja peotäis münte. Tõenäoliselt leiti Hundisilmalt siiski suurem kogus sularaha.

Sellega on Savisaar sisenenud sularahalembeste Eesti poliitikute klubisse, kus teda on ootamas mitmed tuttavad. Üks neist on Keskerakonna peasekretär Priit Toobal, kes sai mõne aasta eest süüdistuse Keskerakonna mustas rahastamises.

Eelmisel sügisel toimunud kohtuistungil rääkis Keskerakonna büroo nõunik Andres Hiie, kuidas ta käis ühel 2010. aasta nädalavahetusel koos Toobaliga Suure-Jaanis ja lihtsalt küsimise peale andsid kolm kohalikku meest neile sularahas kümneid tuhandeid kroone annetusi Keskerakonnale. Toobal rääkis sama juttu, kui tal oli vaja selgitada, kust väidetavad sularahaannetused tulid. Inimesed, kes väidetavalt Keskerakonnale annetasid, kas eitasid annetamist või andsid segaseid tunnistusi.

Kohus Toobali juttu ei uskunud ja mõistis ta allkirja võltsimise süüdi. Süüdimõistev otsus jäi jõusse ka ringkonnakohtus, nüüd ootab Toobal riigikohtu otsust.

Juba legendi staatusesse aga on jõudnud need, kahjuks anonüümseks jäänud Reformierakonna poliitikud, kes seletasid 2012. aastal, et hoiavad kodus kümneid tuhandeid kroone sularaha, et see vajadusel erakonnale annetada.

Seda juttu räägiti peale seda, kui reformierakondlane Silver Meikar tunnistas ausalt üles, et ta on annetanud Reformierakonnale raha, mis polnud tema oma ja mille päritolu ta ei teadnud. Alanud uurimise käigus küsiti paljudelt suuri summasid annetanud poliitikutelt, miks ja mis raha eest nad taolisi annetusi tegid ja selgus, et paljud omasid enda sõnul kodus suuri sularahasummasid.

Isikud, kes olid annetusele eelnevalt teinud sarnases väärtuses sularaha sissekande või saanud samaväärse ülekande oma sõbralt/sugulaselt, andsid selle kohta järgmisi selgitusi: laenasin ämmalt, kes sai selle suvila müügist; tegemist oli mu isikliku sularahavaruga, mille võtsin seifist (50 000 EEK); tegemist oli mu enda rahaga, mille võtsin välja oma teiselt kontolt (200 000 EEK); võtsin raha oma kapist, need olid palga arvelt kogunenud pere säästud (200 000 EEK); tegemist oli minu oma rahaga, kuna hoian raha kullas, hõbedas ja valuutas (195 000 EEK); tegu oli mu isiklike säästudega (50 000 EEK); olin raha võtnud varem välja oma teiselt kontolt (50 000); sularaha oli kätte jäänud kasumlikest ostu-müügitehingutest kinnisvara ja sõiduautodega (14 500 EEK); tegu oli isikliku sularahaga (30 000 EEK) ; raha oli pere eelarve (16 500 EEK); sularaha oli koju kogunenud (2000 EEK); kindlasti oli raha minu vahenditest, sest muud mul polnud (34 000 EEK); ilmselt võtsin teise kaardi pealt välja, mul on 4 kontot (11 000 EEK); kogusin sularaha koju ja sain ka vanematelt (10 000 EEK); sularaha pärineb mu isalt (20 000 EEK); teen sularaha sissemakseid ja väljavõtmisi pidevalt (4500 EEK); eeldan, et see raha oli mul kodus, sest kavatsesin osta maad (180 000); mõni kogub raha puhkusereisiks, mina valimisteks (50 000 EEK); laenasin ilmselt vanematelt (15 000 EEK); võib olla mõni sõber tagastas laenu (50 000 EEK); mul on äritegevuses pidevalt sularaha käes (100 000 EEK) jne.