HOMSES PÄEVALEHES: Pikem lapsehoolduspuhkus ja suurem emapalk pole Eestis suurendanud sündimust. Miks?

Eesti rahvaarv on viimastel aastakümnetel kiiresti vähenenud ja see suundumus tundub jätkuvat. ÜRO juulis avaldatud kogumikus prognoositi, et Eesti rahvaarv kahaneb praeguselt 1,3 miljonilt 2050. aastaks 1,1 miljonini ja 2100. aastaks 0,9 miljonini.

Eesti rahvastiku kahanemine on netoväljarände ja küllaltki väikse sündimuse tagajärg.

Silma jääb sündimuse järsk vähenemine aastatel, mis vahetult eelnesid ja järgnesid Eesti taasiseseisvumisele. Selle põhjus oli suuresti asjaolu, et uute võimaluste ja väljakutsete tõttu lükkasid naised (rohkemate) laste saamist edasi. 1990. aastate keskel oli summaarne sündimuskordaja ligi 1,3, kuid kümnendi lõpus hakkas see mõnevõrra suurenema.

Eesti valitsused reageerisid sündimuskordaja kahanemisele lapsehoolduspuhkuse pikendamise ja vanemahüvitise suurendamisega, kõigepealt 2004., seejärel 2006. ja lõpuks 2008. aastal. Vanemal on õigus jääda kuni kolmeks aastaks lapsehoolduspuhkusele ja saada esimese 18 kuu jooksul pärast lapse sündi vanemahüvitist oma täispalga ulatuses. Võib öelda, et Eesti vanemahüvitis on maailmas kõige heldem, ületades isegi Põhjamaade heaoluriike.

2010. aastast saati on sündimuskordaja vähenenud. 2014. aastal oli see kõigest 1,5 last naise kohta. Seega on sündimuskordaja nüüd enam-vähem samal tasemel kui ajal, mil seati sisse soodsam vanemahüvitis. Emade täiendatud võimalused lahkuda tööturult laste eest hoolitsemise eesmärgil on sündimuskordajat mõjutanud heal juhul kõigest tagasihoidlikult. Veelgi enam, hüvitise suurendamisega seotud kulud osutusid palju suuremaks, kui esialgu oodati. See võis omakorda vähendada lastesõimede ja -aedade jaoks saada oleva raha hulka. Mis siis valesti läks?

Loe homsest Eesti Päevalehest, miks sünnib Eestis vähe lapsi ning kas see jääbki nii!