DELFI ja EPL USA-s: kes oleks Eestile parim USA president? Demokraatidest vaid üks mõtleb Putini ohule!
Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste möll on hoogustumas, mille tõestuseks pidasid demokraatide presidendikandidaadid sel nädalal esimese üleriikliku teledebati. Kuu aega tagasi kirjutasin, milline vabariiklane oleks välispoliitika perspektiivist lähtuvalt parim kandidaat Eestile. Nüüd on demokraatide kord.
Presidendiks pürgivaid demokraate on praegusel hetkel kaks korda vähem kui vabariiklasi. Märkimisväärseid vabariiklastest kandidaate on alles jäänud kümme, samas kui demokraate on vaid viis. Demokraate eristab vabariiklastest ka fakt, et neil on selge esinumber.
Viisiku kõrval pole arvestatud USA asepresident Joe Bidenit. Miks? Lühidalt: ta pole kandideerimisest teatanud. Ja kuigi meedia endiselt spekuleerib tema osalemise üle, vähendas teisipäevane debatt oluliselt Bideni kandideerimise võimalust. Hillary Clintoni esinemine debatil oli sedavõrd veenev, et see kindlustas märgatavalt endise esileedi parteisisest positsiooni. Biden ei pruugi seetõttu enam saada oma kolleegide (ja osade sponsorite) toetust, sest demokraadid ei taha parteid tarbetult lõhestada ning kindlam on populaarsemat valikut toetada.
Alustades demokraatide populaarsustabeli altotsast leiab sealt endise Rhode Islandi kuberneri Lincoln Chafee. Algusest peale on tema võimalused tõusta demokraatide presidendikandidaadiks olnud leebelt öeldes ebatõenäolised. Chafee’ toetus on hetkel selgelt alla ühe protsendi ning tema kehv esinemine debatil vaid kinnitas tõsiasja, et ovaalkabineti uksele tema nimesilti ei tule.
Ilmselt on see Eestile seisukohast hea, sest Chafee’ välispoliitiline joon pole see, mis meie silmad särama paneks. Oma kodulehel ei maini endine kuberner kordagi ei Euroopat ega Venemaad, mis näitab selgelt, et näiteks Ukrainas aset leidev ja Venemaa üldine agressioon pole Chafee’ jaoks olulised. Samuti ei poolda Chafee Venemaale kehtestatud sanktsioone ning arvab, et venelastega saaks niisama ka läbi rääkida.
Chafee’ga võrdselt ebapopulaarne on endine senaator ja Vietnami sõja veteran Jim Webb, kelle võimalus presidendiks tõusta on samuti kaduvväike. Seegi on ilmselt Eestile hea, sest Webb on korduvalt rõhutanud, et USA suurim välispoliitiline oht ja prioriteet on Hiina. Viimasele järgnevad Iraan ja ISIS. Lisaks on Webb kindlal arvamusel, et USA president saab sõjategevusse astuda vaid USA kongressi heakskiidul. Venemaa võimaliku rünnaku korral Balti riikidele ei ole Washingtoni poliitika ja bürokraatia see, mida Eesti, Läti ja Leedu oma suurimalt liitlaselt vajavad.
Kolmas kauge kandidaat demokraatide presidendikandidaadiks on endine Marylandi kuberner Martin O’Malley, kelle toetus kõigub ühe protsendi ümber. O’Malley soovib pöörata rohkem tähelepanu Lähis-Idas toimuvale, kus on probleemid Iraani, Iisraeli ja Palestiina, ISISe ning Süüriaga. Baltimaade ja Ukraina suunas pole O’Malley piisavalt sõna võtnud, et tema sellekohase poliitika kohta põhjapanevaid järeldusi võiks teha. Ehk seegi on märk tema prioriteetidest? Küll aga külastas O’Malley Marylandi kubernerina 2009. aastal Eestit, mistõttu on tal ehk eespool mainitud kandidaatidega võrreldes veidi parem ettekujutus Baltimaade olukorrast.
Nüüd hetkel realistlikest kandidaatidest: esimeseks on senaator Bernie Sanders. Clintonile endiselt reitingutes selgelt alla jääv Sanders on suutnud oma populaarsust viimastel kuudel märgatavalt suurendada. Sanders nimetab end USA mõistes erandlikult sotsiaaldemokraadiks (sotsialist ei ole Ühendriikides hea kõlaga sõna) ning on pea kogu oma programmi suunanud siseriiklikele teemadele. Välispoliitiliselt toetab ta sanktsioone Venemaa vastu, kuid ei poolda Ukraina abistamist sõjatehnikaga. Sandersi presidentuur tooks ilmselt kaasa isoleerituma USA ning suurendaks tõenäosust, et USA ei astuks Baltimaade kaitseks sõjalisse konfrontatsiooni Venemaaga.
Kõige tõenäolisemalt saab demokraatide presidendikandidaadiks suurt populaarsust, parteisisest toetust nautiv ning prisket kampaaniafondi omav USA endine välisminister Hillary Clinton. Tema sõnavõtte uurides tundub, et ka Eesti jaoks ei oleks ilmselt tegu halva valikuga.
Esiteks on Clintonil olemas välispoliitiline kogemus kõrgeimal tasemel. Ainsa demokraatide kandidaadina on Clinton oma kodulehel selgelt välja toonud Vladimir Putini ja Venemaa agressiooni ning vajaduse toetada Euroopa liitlasi. Endine välisminister on korduvalt külastanud Eestit ja väidetavalt isegi pidanud Glorias viinajoomise võistluse senaator John McCainiga. Millise eestlase südant see ei soojendaks, kui võimalik USA president on Tallinnas viina visanud?
Üldiselt on demokraadid vabariiklastest märgatavalt tagasihoidlikumad, kui asi puutub Venemaasse, Ukrainasse, Baltimaadesse ja NATO liitlaste kaitsmisse. Kuigi Barack Obama välispoliitika on komistanud, libastunud ja koperdanud, siis presidendi otsus külastada möödunud sügisel Eestit ja suurendada Ameerika vägede kohalolekut Baltimaades oli märgilise tähtsusega.
Sarnast käitumist ei tasu oodata ei Chafee’lt, Webbilt ega Sandersilt. Otsustuskindlamat käitumist võib aga oodata Hillary Clintonilt, kes seni, vähemalt sõnades, on demokraatidest Eestile kõige kindlam kandidaat. Kui Clinton peaks mingil põhjusel ära kukkuma, siis O’Malley võiks olla paremuselt teine, aga kaugeltki mitte nii hea valik.
Fredy-Edwin Esse on USA-s elav Eesti ajakirjanik, kes hakkab Delfis ja Eesti Päevalehes iga kuu esimesel ja kolmandal nädalavahetusel kirjutama Ühendriikide presidendivalimistest, milleks valmistumine on juba ameeriklaste peakõneaineks.
