30-aastane: olen olnud täpselt pool elu alkoholist sõltuvuses ja toetan selle leviku piiramist
Toidupoes liikudes on väga ilmekalt näha, kui palju liigub meie ümber sõltlasi. Pärast tööpäeva laotakse korvi kenakene kuuspakk ja lapsele üks pulgakomm. Loodetavasti tuleb peres keegi ikka toidu järele ka, sest niisuguse menüüga ära ei ela.
Olen ise olnud alkoholist sõltuvuses alates 15. eluaastast ehk täpsemalt pool oma elust. Huvitav, kust küll võtsin mina noore inimesena pähe mõtte, et sõpradega koos viibides on õlu ja siider lahutamatud kaaslased? Ühel hetkel nagu ei osanudki enam semudega koos olla, ilma et kerge vine peas ei sumiseks.
Kohutav on ühel hetkel märgata, kuidas inimesed pudeli otsas vangis on. Viisakamad piirduvad reedeõhtuse viina ja mahlaga, end rohkem lõdvaks lasknud kodanikud aga libistavad igal õhtul õlut ja siidrit. Kuidagi on vaja ju lõõgastuda ning alkoholist läbi imbunud aju mingit muud lõõgastust omaks ei võta.
Kõige hullematel perioodidel oma elust alustasin joomist juba varajasel pärastlõunal – ma lihtsalt ei näinud vaba aja veetmiseks ühtki alternatiivi. Ei saa öelda, et oleksin olnud eluheidik või erak. Kodu, auto ja normaalne töökoht olid mul olemas, aga töö oli graafikuga ja jättis vabad päevad nädala keskele, mil tööl käisid kõik sõbrad.
Eks pidevas vines viibivat massi on valitsejatel kergem valitseda ka, sest selliseid inimesi ei huvita reeglina võimumängud riigi rahakotiga.
