Inglise ajaleht meenutab kunagisi innukaid ja kombekaid põgenikke Balti riikidest
Inglismaa lõunarannikul asuva Portsmouthi sadamalinna ajaleht The News tuletab praeguse põgenikelaine valguses meelde aegu, kui pärast Teist maailmasõda võeti selles piirkonnas avasüli vastu Nõukogude režiimi eest põgenenud inimesi, teiste hulgas eestlasi.
Neid inimesi tunti ümberasustatud isikute (displaced person) ehk DP-dena, kes saabusid Inglismaale lootuses alustada uut elu Suurbritannias, USA-s või Kanadas, teatab The News.
Pärast Teise maailmasõja lõppu oli Euroopas kokku kuni 20 miljonit DP-d. Mõnedes Ida-Euroopa osades põgenesid tsiviilisikud ja sõjaväelased kodumaalt, sest kartsid edasitungivaid Nõukogude vägesid levinud teadete tõttu vägistamistest, röövimistest, rüüstamistest ja mõrvadest. Paljud ei julgenud koju naasta, kartes poliitilist kättemaksu või süüdistusi natside abistamises.
Ühendkuningriik võttis kokku vastu 85 000 DP-d. Lisaks sellele tuli üle veel 115 000 Poola sõjaveterani.
DP-de majutamiseks kasutati Portsmouthis endisi mereväe laagreid. Paljud saabusid Bedhamptoni laagrisse Havanti raudteejaama kaudu, nende seisund oli vilets ning kõik, mis neil oli, olid seljas olnud riided.
Laagri ülem, Mr White, rääkis saabumisel põgenikele, et soovib, et nad kõik oleksid seal veedetud ajal õnnelikud. Oma hoolealuseid hindas ta kõrgelt. „Ma olen vastutanud mitmete laagrite eest ja ma pole kunagi kohanud nii edasipüüdlikku ja heade kommetega rahvast,“ ütles Mr White.
Laagri „ema“ oli Mrs Sandison, kes hoolitses naiste ja eriti laste eest. Saabumisel andis ta igaühele neist puuvillase magamiskoti, neli tekki ja padjapüürid.
Mehed ja naised alguses eraldati, isegi abielupaarid, kuid hiljem võisid abielupaarid koos elada.
Inimesed olid laagris kolm kuud, pärast mida saadeti nad edasi teistesse Suurbritannia osadesse või teistesse riikidesse.
The Newsi teatel võtsid kohalikud elanikud põgenike „sissetungi“ vastu avasüli. Paljud andsid riideid, eriti lastele, ning viisid põgenikke autoga sõitma ja oma kodudesse einestama ja meelt lahutama. Mingit vaenulikkust põgenike vastu ei tundunud olevat ning elati üsna rõõmsalt koos.
Paljud põgenikud rääkisid inglise keelt ning üks Läti metsnik rääkis, et ei ole näinud oma naist ja kuueaastast tütart kolm aastat. Kirjutada ta neile ei julgenud, sest kiri võidi läbi lugeda ja nendega võis seetõttu midagi halba juhtuda.
