Lugeja: meil siin Tapal ja Rakveres loetakse liitlaste sõdureid omadeks poisteks – nahavärv pole oluline

Lugesin õhuväe ülema sõnavõttu rassismist Tallinnas. Mulle tundus seda lugedes, nagu peaksid kõik eestlased end nüüd halvasti tundma. Mina aga ei tunne end halvasti, kuna olen Tapa ja Tapa ümbruse inimestega liitlasvägede kohalolekust päris palju rääkinud.

Kui esimesed liitlased siia tulid, siis kuulsin ma igasuguseid imelikke asju, eriti vene rahvusest inimestelt. Paljudel oli tõeline paanika, alustades sellest, et neid tõstetakse nüüd korteritest välja, kuni selleni, et kindlasti kukub mõni lennuk alla.

Oma töös kohtun paljude inimestega, seega oli mul võimalus neile asju selgitada, kui nad teema paanikaga üles tõstsid. Üheksal juhul kümnest õnnestus mul inimestele selgitada, miks on liitlasvägede kohalolek vajalik. Ka vene inimesed said sellest aru.

Esialgu peljati kõige rohkem muidugi neid tumedama nahavärviga liitlasi, aga nüüd on nemadki omaks saanud. Alles hiljuti kuulsin üht vene rahvusest teenindajat lõbusalt hüüdmas: "Meie neegrid tulevad!" See ei olnud solvang. See oli rõõmus tõdemus: meie omad tulevad – meie poisid – omad!

Oktoobri alguses nägin Tapal, kuidas üks vene mammi üritas liitlassõdurile kotiga õunu anda. Kumbki ei saanud kummastki aru ja nii nad seal kätega vehkides suhtlesid. Seda oli lõbus vaadata. Mõlemad vaatasid abi otsivalt ringi, kuni üks koolipoiss nende juurde tõlkima läks. Viimaks said sõdurid kotitäie õunu kätte ja mammi mitu kallistust. Ka tumedanahaliselt sõdurilt sai ta kallistuse ning naeratus tema näolt ei kadunud.

Noored Tapa ja Rakvere neiud – nii eestlased kui ka venelased – edvistavad ikka liitlasvägede sõdurite ees, olgu need heleda või tumeda nahaga. Rakveres on nad tihti ka erariietes, kuigi Tapal peamiselt vormis.

Tihti on näha, et liitlased ise pelgavad, eriti just tumedanahalised, kuid Tapa inimesed suhtuvad neisse kui omadesse. Ma pole ammu kuulnud nende kohta ühtki negatiivset märkust. Sama lugu on Rakveres.

Teisest rahvusest liitlastesse hästi suhtumine on väga oluline. Ka meie mehed ja pojad on käinud välismaal rahu valvamas ja üks naeratav nägu on neile sama oluline kui meie liitlastele siin. Tapal ja Rakveres on see soe suhtumine olemas. Meie oleme teinud parima, mis võimalik ja võtnud nad omade sekka.

Mina ei tunne end halvasti, isegi kui õhuväe ülem näppu viibutab. Ja lahedatele liitlastele naeratan edasi.