Martin Huberg kuluhüvitistest: riigikogu liikme soosimine ja lihtsureliku vaheline kontrast mõjub inimesele mõnitavalt
Jälle on maksumaksjate liit kaasatud riigikogu liikmete kuluhüvitiste "iludusvõistluse" žüriisse. Väike riik, väiksed probleemid, rahaliselt. Kuid probleemi hinnanguline kulukus ei saa olla argumendiks probleemi käsitlemata jätmisel. Saati siis, kui juba kehv suvi ise soosis uudistevaesel ajal veidi "odava maiguga" teemade käsitlemist. Nüüd, sügisel on kuluhüvitiste teemale ainult hagu juurde lisatud ja avastatud uusi "majoneesifakte", kuidas näiteks rahvasaadiku neljajalgset sõpra neljarattalise sõbraga randa "asjale" sõidutatakse.
Kulukus – millega võrreldes?
Ma tegelikult ei vaidle, et summa suurus riigieelarve suurust silmas pidades ei pruugi olla üle mõistuse suur. Õhtuleht tõi iseenesest väga hea võrdluse, et riigieelarvest moodustavad riigikogu liikme kuluhüvitused vaid 0,014 protsenti. "Riigikogu peale kulub tänavu riigieelarvest 0,3; tuleval aastal 0,26 protsenti. Kui te saate pere peale palka näiteks 1000 eurot kätte, siis 0,3 protsenti sellest on kolm eurot. Kui palju aega te perekonnas kulutate arupidamisele selle üle, kuidas seda kolme eurot ratsionaalsemalt kulutada või pool eurot kokku hoida?"
Samas, kui me summa suurusest räägime, siis on ju alati küsimus ka selles, kas me selle summaga saaksime midagi targemat teha, seda kuidagi teisiti kasutada või olgu siis kasvõi mõõdupuuna kasutada mõne teise küsimuse üle otsustamisel.
Näiteks, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, Eesti Vabade Waldorfkoolide- ja Lasteaedade Ühendus ning Eesti Kristlike Erakoolide Liit on koostanud petitsiooni, mille eesmärk on nõuda, et riik toetaks võrdselt kõigi Eesti laste haridust. 2011. aastal tegi riigikogu olulise hariduspoliitilise otsuse, millega kohustas omavalitsusi katma erakoolide tegevuskulusid sarnaselt munitsipaalkoolidega. Nüüd soovitakse süsteemi ühepoolselt muuta, jättes erakoolide tegevuskulud sõltuma kohalike omavalitsuste meelevallast. Erakoolide riiklikust tegevustoetusest loodetav kokkuhoid moodustab 0,07 protsenti Eesti 2016. aasta riigieelarvest.
Mäletatavasti otsustas Riigikohus, et kui selline kohustus omavalitsustele panna, siis tuleb selleks ka raha eraldada. Nüüd, kus see raha tuleb leida, otsustati sellest loobuda. Kuid kuidas see võrdlusena tundub? Juba ainuüksi kuluhüvitistest loobumisega saaks suure osa vajaminevast summast kokku. Tavaliselt sobivad ju lapsed ja haridus hästi võrdluseks (näiteks kui oli vaja kütuseaktsiisi tõsta, tuletati meile igal sammul meelde lastetoetuste tõusu).
Moraalne külg
Teine asi on moraalne külg – millise signaali selline käitumine inimestele saadab? Riigikogu liikme koer on tõstetud Rooma imperaator Caligula hobusega võrreldavale positsioonile, selle randa sõidutamine on võrreldav riigikogu liikme tööalase kuluga, sest "selleks ju hüvitised loodud on".
Kuidas riik suudab end tõsiseltvõetavana esitleda, motiveerida inimesi ja ettevõtjaid ühiskonnas kehtestatud reegleid täitma, makse maksma, ausad olema jne, kui püünele astub mees majoneesiga? See õõnestab ju kõike ja kõigiti. Kuidas selgitada ettevõtjale, et ettevõtluses kasutamiseks ei ole kõige mõistlikum osta mingit "isast kastikat", mis väiksest pereautost ilmselt kerge vaevaga üle sõidaks ja mis ei kvalifitseeru sõiduautokski, kui riigikogu liige Tanel Talve tegi seda sama ja veel kuluhüvitiste arvel? Või miks teha etteheidet ettevõtjale, kes soetab ettevõttesse mugava linnamaasturi, kui riigikogu liige Kersti Sarapuu sõidab Mercedes-Benz GL 500 4MATIC-iga, mille baashind on juba ainuüksi 97 260 eurot? Kui see nüüd korrutada meie eelmise rahvusvaluutaga, siis saame summaks juba üle pooleteise miljoni krooni. Kui me teisendaks selle näiteks kinnisvaraks ja võtaks aluseks Tallinna keskmise ruutmeerihinna 1500 eurot, siis saaks selle auto baashinna eest täiesti korraliku 65 ruutmeetri suuruse korteri.
Vähemasti mina isiklikult vaatan nüüd kirgastusega vastu kõikvõimalikele maksumuudatustele, nii jõustunutele kui ka tulevastele, kus räägitakse maksupettuste tõkestamise vajadusest. Tuleb välja, et riigikogu liige võib asju küllaltki hästi teada ja enda rikutusest lähtuvalt hääletada. Te ju mäletate veel seda juttu, et enamik ettevõtjaid ei kasuta autot üksnes ettevõtluseks, vaid vähemasti 50 protsenti kui mitte rohkem, erahuvides ja maksuvabalt, pettes sellega riiki…
Nii võib seoseid igalt poolt otsida – näiteks alkoholimüügi kellaajalised piirangud ning müügikohaga seotud piirangud (nt tankla) on mõistetavad, kui me eeldame, et menetleja teab isiklikust kogemusest, millest räägib. Sest normaalne inimene saab ju aru, et kui tanklast ei tohi, siis nõudluse-pakkumise suhe tingib uue "kuudi" avamise sealsamas või tarbijale lähemal.
Mida siis teha?
On selge, et igal elualal on kulusid, mis on tööandja või laiemas mõistes majandusüksuse tegevusega seotud ning mis oleks mõistlik hüvitada. Näiteks tunneme me ka tulumaksuõiguses maksuvabasid külaliste ja äripartnerite vastuvõtukulusid. Selles mõttes ei ole õige kulu liigi kui sellise üle nuriseda. Me saame kõik aru, et diplomaadid peavadki klaase kõlistama riigi arvelt (ja muide täiesti maksuvabalt) ning mõistlik on vägagi erinevate kulude kinnimaksmine. Kuid praegusel juhul on ju peamist meelehärmi põhjustanud autoliising.
Seadus näeb ette, et riigikogu liikmele hüvitatakse kuludokumentide alusel tööga seotud kulutused kuni 30 protsenti riigikogu liikme ametipalgast riigikogu juhatuse kehtestatud korras. Lisaks sellele makstakse riigikogu liikmele, kes rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete järgi elab väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, tema sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20 protsenti riigikogu liikme ametipalgast.
Kui äriühing maksaks kinni juhatuse liikme isikliku auto liisingu, siis oleks tegemist erisoodustusega ning erinevalt riigist, ei saa äriühing tulu- ja sotsiaalmaksu ringiga enda eelarvesse tagasi. Seetõttu peetakse ka üldiselt võrdsust silmas pidades õigeks, kui ametnik kannab sedasorti kulud enda töötasu arvelt.
Kui äriühing soetab endale auto ning annab selle juhatuse liikme kasutusse ametiülesannete täitmiseks, siis on kõik korras. Erasõidud maksustatakse. Seega, kui liising oleks organiseeritud selliselt, et riigikogu (riik) sõlmib ise liisingulepingu ning väljaostuõigus on mitte saadikul, vaid riigil, siis palun, andke minna, kehtestage rahalised piirid ja peetagu arvestust ka ametisõitude üle. Erasõidud tuleks kinni maksta.
Teine võimalus on liisingud täielikult välistada ning lähtudagi seaduses lubatust ning üksnes kasutuslepingute kulud kinni maksta. Seejuures muidugi – sõidupäevik!
Aga, jällegi – kas te olete mõelnud, mis siis saab kui mõni äriühing oma töötaja auto rendikulud kinni plekib? Soovite vihjet? Erisoodustus, muidugi! Ja millised kulud tohib maksuvabalt kinni maksta? Kütus? Ei, loomulikult kilomeetritasu ja sõidupäeviku alusel ning mitte rohkem kui 335 eurot kuu kohta (vaata tulumaksuseadust).
Ah jaa, sõiduautoga sõidab ju saadik Toompeale, töökohta, ja loodetavasti kodust või asenduskodust. Mis siis saab, kui töötaja sama teeb ning täidetud ei ole tulumaksuseaduse sätestatud tingimused Millised tingimused? Tsiteerigem: "Erisoodustuseks ei loeta kulutusi töötajate transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust."
Aga kuidas on eluasemekuludega? Me teame, et päris paljud suured ettevõtjad on Tallinnas uute keskuste avamisega palganud päris palju tööjõudu kaugemalt, näiteks Ida-Virumaalt ning majutanud nad siia, tööandja eluruumidesse, sest töötaja muidu lihtsalt ei tule, ta ei suuda endale kohe Tallinnas uut kodu üürida. Kuid kuidas me neid soosime? Vihjet? Loomulikult maksustate täie rauaga erisoodustusena.
Kui te märkate kontrasti, siis see ongi see, mis inimestele mõnitavalt mõjub, summa suurus ei ole seejuures kõige olulisem argument, kuid tõesti on vägagi palju asju, mida on õige soosida ka lihtsurelike puhul, kuid mida ei tehta.
Kui inimene kannab tulu teenimiseks kulusid – ja seda on kahtlemata kulud, mis on seotud tööle jõudmisega – siis tuleks need, kas lubada mingiski osas maksustatavast tulust maha arvata või lubada tööandjal maksuvabalt hüvitada.
Mida riigikogu ise teeks?
Riigikogu arutas kuluhüvitiste küsimust, kuid esimese hooga Stalnuhhinile näpuga viibutamisest kaugemale ei jõutud. Küsimuse all ei ole isegi mitte liisingu kui sellise ümberkorraldamine, vaid kõigest summalise piiri seadmine, kui sedagi! Seni on piirdutud lihtsalt moraalilugemisega, mida tõsi küll, on samuti vaja.
2007. aastal prooviti isegi kuludokumentidest pääseda ning lihtsalt 30 protsenti ametipalgast maksuvabana kõigile riigikogu liikmetele ette näha, kuid rahva protest sundis sellest loobuma.
Sel korral oleks mõistlik siiski mingeid sisulisi muutusi teha. Kusjuures, nagu öeldud, inimesed ei oota mitte alati seda, et kõik ära kaotataks, vaid ka lihtsurelik mõistlikke soodustusi kasutada saaks.
Näiteks, kui riigikogu liige käib kohtumas valijatega Põlvast, siis saab ta valijate toitlustuskulud kenasti hüvitada lasta, mis sest et tegemist ei ole mitte niivõrd riigikogu liikme tööga, kuivõrd pigem tema isiklike valijate "moosimisega" järgmiste valimiste ootuses (st see võib olla ka täiesti isiklikest huvidest kantud).
Kontrast – alates 2009. aasta 1. juulist kaotati ära töölähetuse siseriiklik päevaraha, mis oli niigi vaid kuni 80 krooni (5 eurot ja 11 senti) ning nüüd ei ole võimalik töötajat lähetuses olles maksuvabalt toita, sest mille muu tarbeks seda päevaraha ikka kasutatakse, kui mitte söömiseks.
Kuidas oleks – taastaks järsku siseriikliku päevaraha? Lihtsalt, et alati ei jõua kõik just sinna toituma, kus riigikogu liige valijaga parajasti kohtub, kuid see ei tähenda, et kõht tühi ei oleks…
Samuti tuleks üle vaadata kodust tööle sõitmise kulusid puudutav maksuregulatsioon – tegemist on ju puhtalt kuluga, mida töötaja kannab selleks, et teenida tulu, töötasu. Ettevõtluse puhul saab objektile sõidu kenasti kuludesse kanda, ka riigikogu liige saab liisingu või rendi + kütusekuludega kenasti nii tööle kui ka valijatega kohtuma, kuid töötajad – mis siis nendel viga on, et nemad ei saa? Kas nad on siis tõesti kõige rikkam ühiskonnakiht, kes võib vabalt need kulud niisamagi kinni maksta?
Iseenesest on mõneti üllatavast kohast isegi väike algus tehtud nn grüünes käimise kulude osas. Nii selgitas näiteks Maksu- ja Tolliameti peadirektor motivatsiooniürituste korraldamise võimalusi MTA-s. "Helmi nörritab veel teinegi aspekt. Tegelikult oli just tema see, kelle juhtimisel motivatsiooniürituste korraldamise võimalus MTAs 2012. aastal loodi. Selle mõte on võimaldada ameti 12 osakonnal kord-paar aastas väljaspool töökeskkonda oma kollektiiviga kokku saada. Näiteks minna Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) alale matkale ja pidada pärast seda tööalane arutelu teemal, mis on saavutatud ja kuidas edasi minna."
Kui me siia kõrvale toome ühe väljarebitud repliigi Kersti Sarapuult, siis hakkab mõte juba jumet omandama: "Sellel suvel oli väga palju erinevaid üritusi: mitmed külapäevad, kokkutulekud, suvepäevad, seminarid, kus tuli kohal olla. Kõiki üles lugema ei hakka, aga mõned näited: Järvamaal 100-le inimesele suvepäevad, kuues innas/vallas haldusreformi piirkondlikud seminarid, kuhu transportisime ka hulga inimesi: Põltsamaal, Võrumaal, Kiviõlis, Kohilas, Saaremaal, jne. Peale selle sai külastatud väga palju erinevaid talusid nii Järvamaal kui ka mujal Eestis, kohtutud erinevate piirkondade inimestega, kohtutud ja arutelusid läbi viidud erinevate omavalitsuste volikogude fraktsioonide, valitsuste esindajatega, ettevõtjatega."
Ma ei ole vastu, ausalt. See ongi tobe, et kui tehakse suvepäevad, siis püütakse sinna otsa mingi näilik õppemoment sättida, et maksukohustustest pääseda – tegelikult ongi ju ülioluline töötajate panemine uude situatsiooni, võimaldada neil paremini üksteisega tutvuda, teadmisi vahetada või mida tahes. See peakski olema mingis osaski vähemalt maksuvaba, sest see on n-ö osaliselt ettevõtlusega seotud kulu nagu külaliste ja äripartnerite vastuvõtukulugi. Ma olen nõus, et piiramatult ei peaks saama neid kulusid maksuvabalt kanda, kuid olge mõistlikud ja hõlmake ametlikud sellised grüünes käigud vastuvõtukulude mõiste alla!
Pange tähele, kui inimesed saavad ise teha ka sarnaseid kulusid, siis on vimma ka vähem.
On selge, et mingis osas tuleb riigikogul praktikat muuta ning ilmselt liisingute kasutamist korraldada kas siis riigi enda autoparki suurendades või kasutussuhteid soosides, kuid see ei ole ainus millega tegeleda.
Meelepaha on enamasti põhjustatud ebavõrdsusest. Kui töötajad ja tööandjad saaksid samuti kulusid mõistlikult kanda (kodu ja töökoha vahelised sõidud, elamiskulud ümberasujatel, siseriikliku lähetuse päevaraha, motivatsioonikulud), siis ei ärritaks nii mõnigi kulu inimesi sugugi nii nagu praegu.
Paraku, suhtumine on ikka selline, et ettevõtjad on kaabakad, töötajad võtavad niikuinii ümbrikupalku, kogu elu on kõigil niikuinii osaühingute kuludesse kantud ja mida kuradit te veel tahate? Kuni see ei muutu, seni kotitakse iga järgmist Riigikogu Jaan Kundla majoneesi ja Mihhail Stalnuhhini koera pärast. Lihtsalt – kõrini on sellest, et kõrgelt lastud uriin pritsib kogu aeg möödakäijate revääridele. Riigikogulase Stalnuhhini koer ei tõstnud oma jalga mitte ainult suvalise Narva-Jõesuu põõsa vastu, vaid lasi täis kogu Eesti demokraatliku riigikorra.
