Lugeja laste vähesest liikumisest: vanemad sõidutavad lapsed ju otse treppi, tean 8-aastast, kes polnud kunagi Raekoja platsil käinud!
Sageli rikuvad nad liikluseeskirju või tekitavad ummikuid. Fakti kinnituseks võite vaadelda Georg Otsa tänaval toimuvat, kuhu sõidutatakse Reaalkooli lapsi, või Kuldnoka tänavat, kuhu viiakse Lilleküla Gümnaasiumi lapsi, või ...
Küsimus pole selles, et kodust kooli on mõttekas laps autoga viia, küsimus on suhtumises, mis ei lase last lähimas bussipeatuses, teetaskus maha lubada, et ta 5-10 minutit k õ n n i k s kooli. Vanemad võõrutavad täie teadlikkusega lapsi kõige kasulikumast liikumismoodusest – kõndimisest.
Tänapäeva linnalastel ei ole enam kooliteed. Neilt on võetud võimalus kooliteel lumesõda pidada, tüdrukuid taga ajada, poistega kihistada, mis on sotsialiseerumise üks väljendustest. Algklassilapsed ei oska linnas liigelda, aega arvestada, osa neid ei tunne kella veel 5. klassis, sest kooli ja trenni viiakse neid autoga ja koolis kutsub kell tundi.
Nad ei tea, kuidas Estonia teatri juurest vanalinna minna. Nad ei ole jalgsi Viru tänavat läbinud. Tunnen 8-aastast Tallinnas sündinud-kasvanud poissi, kes Raekoja kohta küsis, kas see on mingi kirik või – ta ei olnud kunagi Raekoja platsil käinud.
Ehk on kõndimisest loobujatel ebamugav oma lapsega siiralt aega veeta – lihtsalt jalutada, juttu ajada, ümbrust vaadata. Olgu öeldud, et kirjeldamisoskus sammub lastel ka vähikäiku, sest autos mängib raadio, aknast vihiseb pilt mööda ja mugav on pilk ekraanile kinnitada. Juttu ajada oleks intiimne, pühendumist nõudev.
Kui tagasi tulla liikumisteema juurde, mis on järsku keskmesse tõusnud, siis veel üks vanemate vastutus tahetakse koolile veeretada. Rohkem liikumistunde tähendab pikemat koolipäeva, see tähendab mugavat vastutuse ja pühendumise äralükkamist – las koolis arendatakse last, et lapsevanem saaks keskenduda iseendale.
