Lugeja: vaid rumal süüdistab Estonian Airi hukus Jan Palmérit
Loomulikult mitte, sest teid võetakse konkreetset tööd tegema ja ikka selleks, et olukorda parandada, mitte selleks, et hävingut kiirendada.
Mõned aastad tagasi helistati mulle ühe spetsiifilise tootmisprogrammi asjus, kuna vajati kedagi, kes seda asja jagaks. Rääkisin ära, mida teha saan ja oskan ning kui palju tasu tahan. Kõik sai kokku lepitud ja esialgu tundus asi tipp-topp.
Õige pea sain aga aru, et miski on mäda. Tarkvara kasutati väga ebaefektiivselt ja imestasin, et keegi sellest ööd ega mütsi ei jaga. Tundus kummaline, et tänapäeval on võimalik niimoodi asju ajada, aga selleks mind ju palgatigi, et olukorda parandada, seega töötasin optimistlikult edasi.
Kahtluseuss hakkas kasvama, kui kõigepealt lahkus töölt minu palganud inimene, seejärel tootmisjuht ja siis müügijuht. Nende asemele tulid uued ja energiat täis inimesed. Mina muudkui õpetasin neid, sättisin programmi ja esitasin arveid. Mulle maksti alati õigel ajal õige summa.
Lõpuks teatas sekretär, et paneme pillid kotti, sest firma on pankrotis. Viimane tasu venis natuke, aga seegi maksti ära.
Kas peaksin end nüüd süüdi tundma, et nägin allakäiku ette, aga ei kutsunud juhtkonda ega omanikke korrale? Mind palgati ju programmiga tegelema, mitte omanikke nõustama, et kuidas firmat pankrotist päästa.
Andsin oma parima, töö meeldis ja tasu oli korralik. Sisimas lootsin, et see kestab edasi, aga kahjuks nii ei läinud. Pankrotis olid süüdi juhmid omanikud, mitte töötajad. Ilmselt oli Estonian Airis sama lugu.
